Millest ikka oma esimest pikka filmi teha kui mitte suhtest kodumaaga? Iseäranis siis, kui su soontes voolab Euroopasse sisserännanu veri. Nii on ka Liibanoni-Belgia päritolu Hadi Ghandouri ja «Ränduriga» («Le Voyageur»).
PÖFFi arvustus. Liibanonlase viis hullu päeva Pariisis
20. november 2016, 16:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on lihtne ja südamlik linateos Liibanoni külakeses töötavast reisiagendist Adnanist, kes satub saatuse tahtel reisiärimeeste konverentsile Pariisi. See on talle esimene välisreis, millest kujuneb lõpuks mitte niivõrd konverents, kuivõrd viiepäevane eneseleidmisretk anonüümses suurlinnas.
Hullumeelse reisi lõpuks, kui Adnan laseb endast välja tõelise looma ja siis vaikselt oma endisesse kesta tagasi poeb, kurdab peategelane, et arvas küll, et reisides võib end leida, kuid tundis, et läks maailma nähes hoopis ise rohkem kaduma. Ehk lugu, mille moraal on selles, et külas on küll hea, kuid kodus veel parem. Ning selle ütleb režissöör ka selgesõnaliselt välja.
Samas tekib siin mingi vastuolu, sest kogu eelnev Adnani karakteri ülesehitus lubaks temalt eeldada küll veidi laiaulatuslikumat ja julgemat maailmatunnetust, mitte kojuminekut kohe pärast esimest pettumist. Küll oleks see siis ilmselt olnud juba üks hoopis teine film.
Kui mõningane süžeeline lihtsakoelisus kõrvale jätta, on tehniliselt tegu täiesti korraliku filmiga, mis peamiselt püsib aga siiski kogenud näitleja, peategelast kehastanud Rodrigue Sleimani õlgadel. Tema paneb endale kaasa elama ja veab lugu edasi. Adnani tegevus ei ole alati etteaimatav (mida samas küll ei saa öelda filmi lõpu kohta) ning ta võtab ette mõne päris pöörase teo, mistõttu on seda omamoodi roadmovie´like sugemetega filmi huvitav jälgida.
Ülejäänud tegelastega pole aga nõnda palju vaeva nähtud, mistõttu jäävad nad kohati veidi punktiirseteks, esindades vaid üht iseloomujoont. Eriti tugevalt härib see Adnani sugulase, aastakümneid Pariisis pesitsenud Liibanoni naise Insafi (Aïda Sabra) puhul, kellest vaataja ei saa teada muud, kui et tegu on võimuka vana mõrraga, kelle elu eesmärk on absoluutselt kõike enda ümber kontrollida.
Ka tema tütar Layla (Donia Eden), kellesse Adnan obsessiivselt kiindub, jääb kogu filmi jooksul põhimõtteliselt samaks nipsakaks Sorbonne´i kunstiajalootudengiks, kes külainimestesse väikese põlgusega suhtub.
«Rändaja» on lihtne ja südamlik teos pereväärtustest ja kogukonna ühtekuuluvustundest, kuid suuremaid eksistentsiaalseid küsimusi ei puuduta.
22. novembril Tallinnas ja 24. novembril Tartus
DEBÜÜTFILMIDE VÕISTLUSKAVA
«Rändur»
Režissöör Hadi Ghandour
Prantsusmaa-Liibanon
2/5