PÖFFi arvustus. Psühhoterapeudi rahuldamata vajadused

«Sünge õnn».

FOTO: Kaader filmist

Šveitsi režissööri Stefan Haupti linateos «Sünge õnn» («Finsteres Glück») on kahtlemata üks tugevamaid seekordses võistlusprogrammis. Tõeline maiuspala kõigile, kes peavad lugu heast psühholoogilisest Euroopa filmist.

Nagu ütleb juba ka pealkiri, ei ole see süžeelises plaanis kerge film. See on lugu 8-aastasest Yvesist (hea ja täpne rollitäitmine Noé Ricklingilt), kes on ainus oma perekonnast, kes autoõnnetusest eluga pääseb. Kaelalahasega haiglas lamades kohtub poiss psühhoterapeut Eliane Hessi (Stefan Haupti abikaasa Eleni Haupt) - kaht teismelist tütart kasvatava töönarkomaanist ja perfektsionistist üksikemaga. Orvuks jäänud Yvesil on vaja kellegi külge klammerduda ning Eliane vajab samuti objekti oma naiselikule hoolitsusvajadusele, mistõttu on üsna loogiline, et terapeudi ja noore patsideni vahel tekib tugev kiindumus.

See osutub aga päästikuks, mis toob päevavalgele veel palju teisigi Hesside perekonnas kalevi all hoitud emotsionaalseid draamasid ja konflikte. Selgub, et pealtnäha tore perekond peidab enda sees mitmeid kõnelemata asju. Hesside perfektsionismikatte alt hakkab vaikselt välja kooruma karakterite tõeline olemus.

Kuigi Stefan Haupt on kogenud filmirežissöör (2014. aastal tegi ta ülimenuka filmi «Ring», mis võitis Berliini festivalil publikuauhinna), on «Sünge õnn» tema esimene ekraniseering, põhinedes Lukas Hartmanni samanimelisel romaanil. Hartmann saatis ise oma teose režissöörile tutvumiseks ning viimane otsustas selle vastu võtta, sest talle meeldivad proovikivid.

Olles perekond Hauptiga PÖFFi pressikonverentsil põgusalt kohtunud, võib öelda, et film oli igas mõttes väga hästi ja põhjalikult ette valmistatud, mis on ilmselt ka põhjus, miks linateos lõpuks nii mõjuvalt välja kukkus.

Režissöör, kes on ise ka stsenarist, töötas käsikirja kallal kaua, tõlkides kogu Hartmanni peamiselt sisemonoloogil põhineva raamatu filmitegevuse keelde. Ta võttis arvesse ka kirjaniku kommentaare ning lisaks töötas stsenaariumi kallal ka toimetaja, kes ei olnud algteost ise lugenud. Koos abikaasa Eleniga külastasid nad haiglat ja konsulteerisid psühhoterapeudiga. «Filmilugu kuuldes ütles terapeut, et selline kiindumus võib väga kergesti tekkida,» märkis Eleni Haupt pressikonverentsil.

Yvesi rolli esinemisproov oli küll ajamahukas, aga otsus sündis kergelt. «Kohe, kui me poissi (Noé Rickling – E.K) nägime, oli selge, et see on tema,» ütles Stefan Haupt. Filmilooja kiitis, et tegu on täiesti erilise lapsega, kes ilmselt teab kusagil sisimas väga täpselt, mida tema mängitud karakter Yves tunneb.

Režissööri sõnul oli Noé´l väga lihtne mängida kõiki neid rolle, kus ta pidi vaikselt ja sisemiselt midagi läbi elama, andes seda edasi näiteks vaid silmadega, raskem oli lapsel välja näidata suuri emotsioone, nagu näiteks nutta või oma filmiema kallistada. Lisaks Noé´le olid protsessi haaratud ka tema vanemad, kellel Stefan Haupt palus samuti Lukas Hartmanni raamat läbi lugeda. Režissööri sõnul olid ema-isa väga koostööaltid ja aitasid sellega protsessile palju kaasa.

Eleni Haupt teeb tõepoolest silmapaistva rolli üksikemana, kes on ennast ise tugevaks kasvatanud ja kellel seetõttu on raske kedagi teist oma ellu lubada. Näitleja enda sõnul polnud seda rolli keeruline mängida.

«See on üksikema igapäevane elu. Ja siin on väga palju asju, mida ma ka iseenda elust tean,» märkis ta. Muide, ka Eleni vend hukkus autoõnnetuses.

Dramaturgiliselt on «Sünge õnn» kindlasti üks paremini komponeeritumaid filme, mida ma PÖFFil seni näinud olen. Ükski detail ega dialoogikatke pole siin juhuslik, kõik mängib loo arengu mõttes olulist rolli. Linateos on nii kunstilises kui süžeelises plaanis terviklik ja näitlejatööd väga head.

PÕHIVÕISTLUSKAVA

«Sünge õnn»

Režissöör Stefan Haupt

Šveits

5/5

Tagasi üles