Rüütli tänav oli kunagi Pärnu tuiksoon. Juba aastaid ei ole normaalsel inimesel sinna asja, sest tühjade üüripindade kõrval leidub seal vaid üksikuid poode. Kuni 1. juulini 2010, kui ühes sealses keldris (Rüütli 35) avati J. Barbaruse nimeline Kontrakultuuri Keskus.
Asutajaks Pärnu legendaarne-skandaalne noorsootöötaja, luuletaja ja vaimse töö proletaarlane Toomas F Aru. Pakutakse hõrku valikut klassikast, alternatiiv- ja eksperimentaalkultuurist. Publiku hulk on gurmeele kohaselt väike, kuid esinduslik. Seal on toimunud kirjandus- ja filmiõhtuid, kontserte jne. Kogukonna jaoks kaalukaim oli professionaalkultuuri kuu läinud oktoobris, kus loojad ja ametnikud said kokku ja jõudsid üksteisemõistmisele. Vestlusringid kanti üle Pärnu raadios. Iga käsitletava valdkonna kohta koostati visioon, mis on mõeldud aitamaks kaasa Pärnu kultuuri arengukava koostamisele.
Ning selle kõige kõrval on seal näitused, mis alati kompavad ühel või teisel viisil esteetika piirialasid. Praegu avatud väljapaneku autor Flo Kasearu on üks paljudest noortest kunstnikest, kes ammutab ainest ühiskonna poliitilise ja majandusliku tasandi protsessidest. Neid valdkondi võib kunstis analüüsida mitmeti, kasutades sotsioloogilist, dokumentalistlikku, situatsionistlikku vm metoodikat.
Flo on valinud lähenemise, mis sisuliselt toetub satiirile ning vormiliselt lavastusele. Ta ei aja asju liiga keeruliseks, iga töö aluseks on lihtne ja lööv kujund, mis paneb vaataja mõtlema, ilma et enne huumorisoone amputeerima peaks. Pildiseerias «Töötus lahutab meid» on kujutatud inimesi töötamas – vabrikus, kontoris, põllul. Ainus jama on selles, et üks kujutis on tegelikult jaotatud kahele pildile – töötaja ja tema töövahendid (tööpink, laud jne) on eraldatud. Abitult õhus hõljuvad töölised ja teenistujad kannavad vaatamata absurdihuumorile kogu tööpuuduse traagikat.
Seda rõhutab asjaolu, et piltide kompositsioon on lõhutud – kui kujutis tervikuna oleks kenasti keset pilti, siis praegu kanduvad raskuskeskmed ebaloogilistesse kohtadesse, korrates nii tahtmatult meie ühiskonnakorralduse tasakaalustamatust. Videoteski on lihtsate kujundite abil lavastatud olukordi, mis on iseenesest realistlikud, kuid võimendatud. «esc» on aktsioon linnaruumis, kus mööda Tallinna sõitvast autost projitseeriti seintele kappavat valget hobust. Musta bemari ja valge hobuse kahekõne ei piirdu «loojangule vastu kappab üksik hobune»-romantikaga, kuigi ka see dilemma on olemas. Vihmases ja masuaegses pimendatud linnas mõjub ootamatu ilus kujund sürreaalselt, tuues esile pragmaatiliste väärtussüsteemide tekitatud totaalse võõrandumise kõige ja kõigi vahel.
«Parim enne on möödas» räägib kriisiaegsest elust väikses poes, kus ostjatel pole raha, omanikul samuti mitte, seega ei saa ta müüjaid palgata ning kasutab iga päev uusi inimesi, kes end tööle pakkuma tulevad. Lisaks teksti ja tegevusse sisse kirjutatud huumorile loob eriti halenaljaka meeleolu tõsiasi, et osatäitjatena üles astuvad tuntud näitlejad tegutsevad seal lamenukkude kujul. Tõesti, lame värk on see majandussurutis, ja see, et sa näed sama näitlejat vaheldumisi vorstireklaamis ja väärtfilmis, ja üldse paljud asjad. Aga Flo poolt teravalt esitatud.
Näitus
Flo Kasearu «Sõeluuring»
J. Barbaruse nimelises Kontrakultuuri Keskuses 5. märtsini