/nginx/o/2016/04/14/5262173t1hf8b3.jpg)
Olev Remsu on muidu tore. Eriti kui ta unustab ära kirjanikuks olemise ja paneb juttu, nagu torust tuleb. Või suisa segast: «Kurbmäng Paabelis» on hea näide, raamat, mida M. Juur väidab ennast ainukesena olevat läbi lugenud – valetab, ma olen mitu korda. Või paneb mälestusi, olgu siis suisa või natuke literatuuriks tehtuna, nimed muudetud, seiklused teistele omistatud.
Seda kogumikku või kausta, kuhu lugupeetav oma XXI sajandi leegitseva südamega kirjutatud publitsitika koondanud, ei saa kah halvaks pidada. Ometi, hea ei ole see ka teps. Värk pole ses, et mõni mees, st mina, pole Olev Remsuga hulgas asjades ülepea nõus. Kaust jätab juhuslikult kokku visatu mulje, nagu oleks igavusest rullitud mööda arvuti kaustu ja vaadatud, oh, selle võiks veel korra ära avaldada.
Milles pole ju miskit halba. Ju kõneleb praegu väikene pettumus, sest kaanetekstist oskas mõni mees endale jätta mulje, et saab lugeda Remsu seiklustest idanaabri lõpututes avarustes. Need jutud on tal alati mõnusad olnud.
Saab küll, aga ainult paaris kohas. Kuis veel tosin aastat tagasi segaduses ja natuke heitunud venelased on läbi osavalt suunatud meelepesu uuesti jaurajateks muutunud. Natuke sellest, kuis omal ajal eiteakuhu tõuloomi veeti, et karja parandada, aga tühja need pullid kohalike kidurate lehmadeni jõudsid, söödi juba vaksali taga nahka. Oma viga muidugi, kui loed välja seda, mida tahad lugeda, mitte seda, mis kirja pandud.
Muidu ongi üks arvamusrubriik. Loomulikult viskab ise paadunud tartuiidina näppu ja laulab peas läbi kõik laulud, kus esineb sõna Tartu, kui Remsu leiab, et peaks taastama piiskopilinnuse. Mis peaks, peabki! Ammu aeg luterlaste ja venelaste kuritöö heastada.
Teiste artiklitega – nagu öeldud, noormees ei ole Osakonna kaasvilistlase publitsistikaga paljuski nõus, kuigi enesestmõistetavalt austab teist arvamust. Omaks ei võta. Mustlane on ikka mustlane, neeger on ikka neeger, nii on eesti keeli olnud ja nii jäägu. Kujutlege vaid tuntud lauluviisi, mida meie kursuse kuraator Tema Ekstsellents suursaadik Tiit Matsulevitš teinekord laulda võttis:
Mängi, roma, ma palun sind,
mängi nii, et valust lõhkeks rind.
Möh, kas pole?
Või üks vingemaid luuletusi, mille neeger James Langston Hughes peaaegu sada aastat tagasi kirja pani, mis ka maimäleta mitmenda klassi inglise keele õpikus oli:
I am an African American
Black as the night is black.
Veel kord möh. Kogu rütm ja ilu läheb kolinaga alla.
Õnneks võib veel igapidi mõelda ja kirjagi panna. Remsu on tähelepanelik, vaimukas, need on head artiklid, aga naatukene läheb nihu. Peab hakkama meelde tuletama, mis oli ühiskonna niinimetatud valuteema tol ajal, kui kirja pandi. Oleks terve ajalehe leidnud ja lugenud, pilt kohe ees. Nüüd jäävad õhku rippuma ega mõju suuremat. Nojah, arvasid nii, arvad nii, aega on mööda läinud, mis siis. Eriti kui raamatu lõppu on pandud järele- ja juubelihüüdeid. Mahu täistoppimise mulje jääb.
Tuleb vaid tänada oma laiskust, et omal aal edvistamishoos mõeldud mõte enda mulad kaante vahele toppida ei ole kunagi teoks saanud. Veidi vähem piinlik.
Olev Remsu «Aja kirju»
Petrone Print
316 lk.
