Lihtne ja lummav lumefantaasia

Tartu Uus Teater võtab "Lumeilmas" meenutada lapselikku maailmatunnetust. Pildil näitlejad Katrin Pärn ja Siim Angerpikk

FOTO: Gabriela Liivamägi

Detsember on käes. Külm on, aga lund ei ole. Kelgud ja suusad ootavad trepi all konkus kurvalt aega, mil neid õue valgetesse hangedesse lõbutsema viidaks. Villased sallid keerduvad laisalt nagikonksude ümber ja kindad pole sel talvel veel õieti märjaks saanudki, pärast kuuma pliidiraua ääres soojenemisest rääkimata. Vaarikamoosiga teegi on keetmata. Kahvatu talvepäike ronib igal hommikul vaevaliselt üle silmapiiri, et siis paari tunni pärast uuesti väsinult härmas puulatvade taha vajuda. Väikesed roosad lapseninad vajuvad suurest lumeootusest vastu jahedat aknaklaasi lömmi.  Jõulud lähenevad.

Tellijale

Kust tuleb lumi – kas klopib Lumeeit taevas sulepatju või jahvatavad lumeveskid valget lumejahu? Kas iga lumehelves on ainulaadne ja kordumatu või on nad tegelikult äravahetamiseni sarnased? Mis juhtub siis, kui lumi ühel ööl kogu linna enda alla matab ja kojamehed sellest enam jagu ei saa? Kuidas nautida talverõõme, kui oled nii paksult riidesse pakitud, et su väikesed kubujussikäed ei paindu isegi kelgunööri haarama? Aga kui õues möllamisega hoopis liiale minnakse ja pärast tuleb palavikus teki all lõdisedes ema käest muinasjuttu nuiata? Kas jõulud tulevad valged?

Kogemaks tõelist lapsepõlve lumetaju, kõrgeid valgeid hangesid ja talverõõme, tuleb sel jõulukuul hoopis teatrisse minna. Tartu Uues Teatris etenduv «Lumeilm» (lavastaja Siim Angerpikk) viib nii väikesed kui suured vaatajad rännakule lumisesse fantaasiasse, mida valitsevad muinasjutud, lumelaulud, mälestused, tajud ja tunded, mis kõik seotud lapseea lume- ja talvekogemustega. Alates karupükstest ja kümnest kampsunikihist, öisest vaiksest lumesajust ja metsikutest lumesõdadest, kuni meenutamiseni, mis tunne see on,  kui lumes rahmeldamisest kuumavale õhetavale näole langevad külmad jäised räitsakad.

Tagasi üles