«Ma püüan oma juttudes aega, elu ja inimest kirjeldada nagu nad tõesti on, mitte nagu nad võiksivad, olema peaksivad, või nagu neid p a l e u s l i n e luule teha tahaks. Ma ei kata kirjeldatava aja, elu ja inimeste vigasid mitte kinni, niisama vähe salgan ma headusi, mis neil tõesti olemas on. / --- / Mis võin mina selle ette, et näidataval ajal muhud, elul paised, inimestel kärbnad küljes on? Iialgi ei ole ma aga neid muhkusid, paiseid ja kärnasid k i i t n u d, halba ja kurja k a i t s n u d, ebavooruse ja ülbuse eest s e i s n u d, vaid olen alati headust, karskust ja voorust nende vastandite üle võita lasknud.»
Tellijale
Eesti kultuuri täheatlas: realistliku elukujutuse algus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõnda kirjutab Postimehes 18. aprillil 1887 artiklis «Kirjandusest» Eduard Vilde ja seda võib pidada ka realistliku elukujutuse manifestiks eesti kirjanduskultuuris. Sinnamaani oli valitsenud (rahvus)romantiline ideestik ja kujutusviis. Vilde seisukohavõtt vormus vastusena Juhan Liivile, kes oli paar nädalat varem «Valguse Lisalehes» «-o-i.» nimemärgi all arvustanud teravalt Postimehes ilmunud Vilde jutustust «Kaks sõrme», mille mõtted Liivi arvates olid «iga auusama ja peenema kombe vastalised, lühidalt: l i i d e r l i k u d».