L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Me oleme väsinud!

Jüri Reinvere
, helilooja
Me oleme väsinud!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 15
Jüri Reinvere.
Jüri Reinvere. Foto: Eleanore Clarke

Mis kuradi aasta see on, kirjutas Madonna pärast George Michaeli surmateadet Twitteris, pidades ühtlasi silmas kõiki neid arvukaid nekrolooge, mida 2016. aastal on juba kirjutatud. Tema sõnades peegeldusid pisut udused, möödunud õhtu veiniähmased silmad, tema võimukas ja närbunud välimus, tema eredalt lakitud küüntega sõrmed telefoni ümber. See maailmakuulus popstaar, kelle vaimsetes võimetes tänapäeva filosoofid vist päris veendunud ei ole, väljendas ilmselt seda, mida kõik juba ette aimasid: kas 2016. aasta on vana maailma lõpp ja millegi uue algus?

Kindel on see, et läänemaailm on järsult muutumas, kuid meie ametlik narratiiv räägib sellest vaid ilusate sõnadega. Televisioon rullib kõike edasi nagu tavaliselt, raadios räägitakse samamoodi nagu 1980ndatel ja meie ümber tundub kõik muutumatuna. Aga siis, kui uudised ei allu ühel päeval enam tavapärasele loogikale ja inimesed, kes tundusid surematud, surevad, tekib mingi ehmatus. Kas tõesti? Kas tõesti muutub kõik, ja koos sellega ka kogu senine stabiilsus? Kas tõesti oleme teel kuhugi, millest me veel päriselt aru ei saa?

Muutused on alati inimkonda saatnud, praegu on aga probleem selles, et me oleme üles kasvanud Euroopa jaoks erakordselt pikal rahuajal, olgugi et seda rahutuvidega palistatud laudlina on aeg-ajalt servadest päris mehiselt käristatud. Euroopa on kasvanud järjest laiemaks, vaestest osadest on saanud mitte nii väga vaesed, uued liikumised ja ideoloogiad on kehtestanud end rohkem, kui oleks osanud sellisel stabiilsel ajajärgul arvata – ja kõige selle keskel on maad võtnud rampväsimus, nagu oleks kogu see Euroopa ülesehitustöö üks vanajumala maailma loomine. Ainult selle vahega, et seitsmendal päeval ei tehtud vikerkaart, vaid rahvas kiskus selle taevast alla ja kisas, et milline jumalateotus.

Tagasi üles