Värske nobelist Le Clézio tuli mässates

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tänavune Nobeli kirjanduspreemia laureaat Jean-Marie Gustave Le Clézio elab nomaadlikku elu.

FOTO: SCANPIX.

Eile, 9. oktoobril kuulutati välja järjekordne Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kelleks sedapuhku osutus ehk mõnevõrra üllatuslikult prantsuse kirjanik Jean Marie Gustave Le Clézio. Mõistagi on see prantslastele suur rõõm ja au, mida nad viimati kogesid juba üksjagu aega tagasi, 1985. aastal, mil preemia sai Claude Simon.


J. M. G. Le Clézio on klassikuks saanud juba oma eluajal. Tema teosed kuuluvad kooli kohustusliku kirjanduse programmi, temast on kirjutatud virnade viisi uurimistöid ja väitekirju.


Samas on tegemist ka lugejate poolt armastatud kirjanikuga. 1994. aastal valisid prantslased Le Clézio kirjandusajakirja Lire küsitluse järgi suurimaks prantsuse keeles kirjutavaks kirjanikuks.


Müügiedust ja meedia survest hoolimata pole Le Clézio kunagi trüginud kirjanduselu esireas, ta elab küllaltki tagasitõmbunult vaheldumisi Prantsusmaal ja Mehhikos, annab mõõdukalt intervjuusid, teles ja raadios esineb haruharva.


Mauritius ja aardekast


Oma uhke nime on ta saanud bretooni päritolu perekonnalt, kes 18. sajandil rändas parema elu lootuses välja Mauritiuse saarele. Osa perekonnast naasis 20. sajandi alguses Prantsusmaale ja J. M. G. Le Clézio on sündinud Nice’is.


Perekonnas püsis aga elavana legend kirjaniku vanaisast, kelle valduses olevat olnud piraatide aardekaart ja kes selle järgi Mauritiuse naabersaarel Rodriguesil ka varandust otsimas käis. 80ndatel aastatel võtab Le Clézio ette rännaku vanaisa jälgedes, sellest sünnib romaan «Kullaotsija» ja reisipäevik «Reis Rodriguesi saarele».


Oma esimese romaani «Protokoll» avaldas Le Clézio veel enne ülikooli lõpetamist uue romaani kõrgajal 1963. aastal. Autor ise distantseerus kiiresti ja selgesõnaliselt uue romaani põhimõtetest, kuigi kriitikud teda sel viisil sildistada püüdsid.


Samas pole «Protokoll» kindlasti mitte traditsiooniline romaan, selles on kasutatud kollaaže, teksti on pikitud joonistusi, fotosid, katkeid ajaleheartiklitest, asjade, (sõimu)sõnade lõputuid loetelusid.


Kriitikud tervitasid uue talendi ilmumist prantsuse kirjandusmaastikule, ilmus hulk arvustusi, teos sattus koguni Goncourti preemia pretendentide nimekirja. Et see viimases voorus siiski Armand Lanoux’ romaanile alla jäi, oli noore autori sõnul talle suur kergendus.


Samas tuleb tõdeda, et Lanoux’-nimelist kirjanikku ei mäleta vist tänapäeval enam keegi ei Prantsusmaal ega Eestiski, kuigi preemia saanud romaan «Kui meri mõõnab» ilmus 1966. aastal ka eesti keeles. Le Cléziod ergutati toona noorele talendile mõeldud Renaudot’ preemiaga.


Mässust traditsioonide juurde


Le Clézio tuli kirjandusse «noore vihase mehe» ja mässajana, sellest kõnelevad ka tema esimeste teoste pealkirjad: «Palavik», «Veeuputus», «Sõda»… Tema ellu toovad aga pöörde Mehhiko-aastad 1967–1970 koos ühe indiaani rändhõimuga. Pärast seda kogemust kuulutab ta: «Ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga ma olen indiaanlane.»
Ta võtab oma südameasjaks indiaani pärimuste ja muinasjuttude tõlkimise ja tutvustamise.


Koos sõbraga asutab ta Gallimardi kirjastuses raamatusarja «L’aube des peuples», mis on avaldanud hulgaliselt eeposte tõlkeid, teiste seas on samas sarjas ilmunud ka «Kalevipoja» prantsuskeelne tõlge.


Le Clézio elab nomaadi elu, ta reisib palju Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Mauritiusel, nendest reisidest sünnivad esseeraamatud, fotoalbumid, reisikirjad.


Palju muutuvad ka tema ilukirjanduslike teoste teemad ja kirjutamisviis, mis on naasnud traditsioonilise romaani radadele.


Kui Le Clézio varasemates romaanides olid esikohal mäss lääne moodsa ühiskonna, tehnokraatia ja suurlinna kõleda ükskõiksuse vastu, siis hilisemate teoste tegelased, kes samuti sellega leppida ei taha, otsivad pelgupaika looduses ja oma esivanemate traditsioonidega koos­kõlas elamises.


Eesti keeles saab lugeda Le Clézio novelli «Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga» (eesti keeles 1973, kogumikus «Prantsuse novell», tlk Merike Riives), romaane «Kõrb» (e.k 1990, tlk Kristiina Ross) ja Mehhiko kunstnikepaari Frida Kahlo ja Diego Riveiera elulooromaani «Diego ja Frida» (e.k 2007, tlk Sirje Keevallik).

Kommentaar

Kristiina Ross
Le Clézio romaani «Kõrb» eesti keelde tõlkija

Kõige valdavam mälestus Le Clézio «Kõrbe» tõlkimisest on raamatu äärmiselt sümpaatne stiil: lihtne ja sugestiivne ühtaegu. Tõlkimiseks on niisugune tekst ideaalne, kui sellesse kord sisse elada.


Lisaks väljapeetud ja tundlikule stiilile on «Kõrbe» ja mõne teisegi Le Clézio samalaadse teose loetavuse ning võlu võtmeks küllap selge ja üldinimlik sõnum. Sama lihtne ja sugestiivne nagu tema stiilgi.


Sest tõdemus, et tõelised väärtused ei peitu mitte asjades ja materiaalses rikkuses, vaid milleski muus, on ju muinasjuttudes ja kauniskirjanduses lõpmatuid kordi läbi mängitud ning isegi selle kordamine Kolmanda Maailma «primitiivsete» rahvaste ja tarbijaliku lääne kultuuri vastandamise kaudu on juba peaaegu banaalne.


Aga ilmselt on see tõde nii oluline ja nii raske uskuda ja rakendada, et seda lihtsalt peabki kordama jääma. Igatahes on «Kõrb» igati värske ja rikas raamat, võib-olla praegu veel kõnekam kui oma loomisajal ligi kolmkümmend aastat tagasi, mis peakski olema päriselt suure kirjanduse oluline tunnus.

Nobelist 2008


•  Jean-Marie Gustave Le Clézio
• Sündinud 13. aprillil 1940 Nice’is Prantsusmaal
•  Alustas kirjutamist 7-aastaselt, sai kuulsaks 23-aastaselt oma debüütromaaniga «Protokoll», mida autasustati Renaudot’ preemiaga
•  On avaldanud ligi 30 raamatut, sh novellid, romaanid, esseed, tõlked, lisaks kirjutanud arvustusi ja raamatute eessõnu
•  1994. aastal tegi prantsuse kirjandusajakiri Lire küsitluse, kust ilmnes, et 13 protsenti lugejaist pidas teda suurimaks elavaks prantsuskeelseks autoriks
•  Eesti keeles on ilmunud kaks Le Clézio raamatut: «Diego ja Frida: Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu» Sirje Keevalliku tõlkes ja «Kõrb» Kristiina Rossi tõlkes. 
•  Nobeli preemiaga kaasneb 10 miljonit Rootsi krooni ja kullast medal

Tagasi üles