Koomuskimeister Nemvalts: mis on nali, on umbes nagu, mis on elu mõte

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Perekond Mürakarud ehk neli Nemvaltsi. 6-kuune Romet, 3-aastane Egert ja 5-aastane Rasmus ning 40-aastane Urmas. Ja üks ilus lennumasin, tegelane poistekast, mille isa poegadele mõeldes kirjutas.

FOTO: Toomas Huik

«Jessake kõrgeausus, kui suureks te olete kasvanud.» – «Möla maha, nirud! Teie asi pole minu pikkusest mökitada! Nüüd olen mina siin peremees! Hakkate siin kõik kõrvade peal käima!»



Rohkem ei tahakski nagu sissejuhatuseks midagi öelda. Lühidalt siiski – kümme aastat on Postimehes ilmunud koomiks «Mürakarud», autoriks kolleeg Urmas Nemvalts.

Esmaspäevast neid enam pole. Et mis siis üldse on? On raamat «Mürakarud», üleeile ilmunud. On Nemvaltsi laste-, õigemini  poistekas lennumasinatest, eile ilmunud. Ja siis on üks Linnaloom, selline kõrtsielukas, kellest ka Urmas allpool räägib.


Homme saavad «Mürakarud» kümneseks, täna on nad viimast päeva lehes. Miks nii?


Viimasel ajal olen pidanud sellele küsimusele sageli vastama ja vastates on asi endalegi selgemaks saanud. Kuigi «Mürakarud» on aeg-ajalt ära tüüdanud ja uuesti taas värskemaks ja armsamaks saanud, on peamine lõpetamise põhjus selles, et uue koomiksi idee tahtis juba ammu peale tulla.


Olen koomiksivahetuse mõtet edasi lükanud küll laiskuse tõttu, küll sellepärast, et metsarahva elus on parajasti jälle mingi uus teema kerkinud, mida tarvis lõpuni aretada. Sellel aastal oli minu jaoks varuks paar mõnusat nulli. Kui karukoomuskil kukub pühapäeval kümme aastat esimesest ilmumisest, siis endal viskas suvel 40 ette. Ilmselt ka sellest ajendatuna tekkis mõtte ammuplaanitu teoks teha.


Milline see päev oli, kui «Mürakarud» sündisid?


Ei teagi, millist päeva selle koomiksi sünniks täpselt pidada. Tuli ju rihmaga Vene karu kõigepealt poliitilisele karikatuurile. Toreda elukana jäi talle peagi arvamusküljel pakutav leheruum kitsaks. Joonistasin karusid mõnda aega lihtsalt niisama lehenurkadele. Hiljem juba tulid koomiksiruudud.


Aga enne seda, kui «Mürakarud» lehte pääsesid, joonistasin neid mitu kuud lihtsalt enda ja sõprade-tuttavate lõbuks. Fikseeritavaks tähtpäevaks saabki pidada vaid esimest lehes ilmumise päeva. Eks ma siis ikka vaatasin, kuidas mu mõmmikud maailma kõvade koomiksite kõrval paistavad, aga midagi täpsemat küll ei mäleta.


Räägitakse, et Rowlingil on tänini raske end Sigatüüka maailmast välja tõmmata, kuidas sina elu «Mürakarudeta» kujutad?


Oo, Sigatüüka maailmast on isegi lugejal raske lahkuda, rääkimata autorist, kes väidetavalt enne loo juurde asumist endale selle maailma põhjalikult üles ehitas. Minu metsarahva maailm oli tunduvalt pealiskaudsem.


Mina kritseldasin oma koomuskeid olenevalt päevast hommikul kella seitsmest poole üheteistkümneni. Sageli istusin valge paberi taha ja hakkasin esimesse koomiksiruutu midagi kribima, ilma et teaksin, mis kolmandas ruudus juhtuma hakkab.


Koomiks ja ühiskonnakriitika. Nende kahe asja suhe?


Oma ühiskonnakriitilisuse saan tavaliselt Postimehe päevakarikatuuri luues välja elada. Põhiliselt langesid koomiksisaagiks igapäevaolmest tulenevad juhtumused, sekka koguni iseenda äpardusi.


Kuidas sa tunned ära piiri, millal absurd liiga absurdseks läheb, millal lehelugejat enam naerma ei aja?


Ega teagi, kas tunnen. Kuna maitsed on nagunii erinevad, olen koomiksit joonistanud iseendale. Mulle peab ta eelkõige meeldima. Muidugi, kui sul on töölepingus kohustus kuus päeva nädalas üks koomiks joonistada, tuleb paratamatult ette päevi, kus lehes ilmub asi, mis ei aja kedagi naerma.


Mis on nali?


See küsimus sarnaneb minu jaoks natuke küsimusega, mis on elu mõte. Aga hea nali on minu jaoks see, mida tahaks kohe kangesti teistega jagada-edasi jutustada. Karikaturistile on minu meelest parim kompliment, kui keegi kusagil üritab tema karikatuuri jutus edasi anda.


Räägi sellest eile trükist tulnud poistekast «Väikeste meeste lennumasinad» ka.


Kirjutasin selle eelkõige oma poegadele mõeldes. Enne eelmist poistekat kahtlesin kõvasti, kuna ei pea end kuigi heaks kirjutajaks. Julgust sain raamatupoodides, kus nägin, kuidas poegadele on raske lugemist leida.


Leidus küll kõvade lehtedega pildiraamatuid päris tittedele või seiklusjutte suurematele poistele, kuid õpetliku looga poistekaid 3–6-aastastele koos paljude piltidega polnud. Ilmselt pole ma ainus, kes seda auku nägi. Mu eelmine poistekas  erinevatest töömasinatest kadus poest paari kuuga.


Värske raamat on lennumasinatest ja need tegelased on mulle kui endisele purilendurile isiklikuks kireks. Mu viie ja kolmene poeg on uued jutud heaks kiitnud, loodetavasti meeldib raamat ka teistele väikestele meestele.

Mis ootab lugejat esmaspäeval «Mürakarude» asemel?


Siis ilmub «Linnaloom», uus koomiks inimeste maailmast, põhitegevuspaik on kõrts. Näib, et seal hakkab mööda päid saama tänapäevane tühikargamist ülistav mentaliteet.


Lohutuseks karukoomiksi fännidele jätkab «Linnaloomas» inimestemaailmas ka siil. Eks näis, kuidas karvakera uues keskkonnas hakkama saab.


Ja veel paar sõna «Mürakarude» raamatu kohta ka, palun.


Raamatu valmimises süüdistage Aimur Kruuset Grenaderi kirjastusest. Idee suurest kokkuvõtvast raamatust tuli temalt. 150 leheküljel on kuuesaja koomuski ringis. Ka esimesed, mil mu käekiri praegusega võrreldes üksjagu kandilisem oli.


Raamat on jagatud peatükkideks tegelastepõhiselt, sissejuhatuse kirjutas Postimehe ajakirjanik Alo Lõhmus. Tema uuris ja kirjutas raamatu jaoks üles, kuidas kulgeb metsarahva elu pärast koomiksielu.


Aitäh!

Tagasi üles