Kultuur kui võimalus Venemaad mõista

Laur Kaunissaare
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raigo Pajula

Väikeses vastremonditud kabinetis Vene Teatri majas teeb oma tööd festivali Kuldne Mask kunstiline juht Svetlana Jantšek. Keset viimaseid kibekiireid telefonikõnesid enne festivali algust vestles temaga Laur Kaunissaare.

Eile pärastlõunal pidulikult avatud teatrifestival Kuldne Mask Eestis toimub sel aastal juba neljandat korda. Taas, nagu eelnevatelgi aastatel, saab Tallinnas näha rohkem ja vähem kuulsaid lavastusi Venemaalt, eri žanrites ja eri maitsetele.


Festival Kuldne Mask on ju Eesti mastaapide kohta küllaltki suur, aga teid on siin kontoris nii vähe – ainult kaks. Kas teil raske ei ole?


(Naerab.) Raske muidugi. Väga raske. Aga meid on ikkagi tegelikult rohkem kui kaks. Meil on veel tehniliste ja tolliküsimustega tegelev tehniline direktor – kuldsete kätega mees Andrei Kissin. Lisaks nendele veel Vene Kultuurikeskuse praegune kunstiline juht Aleksander Iljin ja kaks administraatorit ja tõlkijad. Aga alaliselt oleme tööl, jah, meie kaks.


Festival toimub Eestis juba neljandat korda. Kust tuli teil 2005. aastal üldse algne mõte sellist festivali korraldada?


Mõte, nagu öeldakse, oli muidugi õhus. Eraettevõtjana olnuks seda kõike väga keeruline organiseerida ning oli selge, et riiklik toetus teeks kõik palju lihtsamaks. Nii pöördusimegi Kuldse Maski peaorganisaatorite poole, kellele idee meeldis. See sai nende esimeseks rahvusvaheliseks projektiks. Nüüd pöördume igal aastal nii Vene kui Eesti kultuuriministeeriumi ning Tallinna linna poole – nende abiga saabki lavastused siia tuua.


Miks ja kellele te seda festivali korraldate? On ta siinsetele eestlastele ja venelastele erineva tähendusega?


Meie riigid on siiski Venemaa naabrid. Riikidevahelised suhted, ilmselt isegi mõistate, on nagu nad on – kord paremad, kord halvemad. Ja olenemata riikide suhetest on ainus asi, mis alati mõlemale poolele huvi pakub, kultuuriline koostöö. Eesti vaataja tuleb etendust vaatama, võib-olla see meeldib talle ja see on juba (tõsi, väike, peaaegu märkamatu) plusspunkt.


Peale selle käivad kõigil Kuldse Maski etendustel meie teatriüliõpilased – inimesed, kes viieteist aasta pärast riigi kultuuripoliitikat loovad. Tahaks ju, et see poliitika põhineks heanaaberlikel suhetel.


Väga tähtis on see, kuidas inimene nooruses kujuneb. Kui sel aastal kohtuvad Ženovatši õpilased Viljandi Kultuuriakadeemia õpilastega, siis võivad sellest välja areneda mõned, võib-olla ainul üksikud sõprussuhted. Aga viieteist aasta pärast võib sellest kujuneda mingi väga huvitav koostöö.


Üleilmsete sündmuste taustal ei ole need suured muutused, aga samas on ju kõige tõhusam teha väikseid tegusid.


Mis tähendus on teie festivalil siinsele vene publikule?


Mulle tundub, et viimasel ajal on olukord pisut muutunud. Toimub rohkem huvitavaid ja tasemel kontserte ja isegi teatrietendusi. Kui me alustasime, oli situatsioon kohutav – Venemaalt tulid Eestisse eranditult ainult kokkuklopsitud ringreisietendused. Me tahtsime, et vene vaataja näeks tõsiseltvõetavat teatrikunsti.


Tahame, et siinne vene publikum ei tuleks vaatama ainult tähti. Tahame neid õpetada vaatama ka head teatrit, kus ei mängi tähed ja meedianäod, kes üle teleekraani vilksavad.


Lisaks on meil ka off-programm koostöös Tallina Ülikooli ja Katariina kolledžiga. Näiteks kohtuvad «Kirsiaia» lavastuse näitlejad kolledži esimese kursuse üliõpilastega, et tekitada neis huvi teatri vastu, sest õppima asudes on neil oma erialast küllalt hägune arusaam.


Nad kirjutavad lavastustest arvustusi, ja parimad nende hulgast avaldatakse ajalehes. Sest venekeelse teatrikriitika olukord Eestis on kohutav. Noori vene keeles kirjutavad teatrikriitikuid lihtsalt ei ole.


Kuidas ja mille järgi te etendusi valite?


Mõtlen, mis võiks just Eestis toimida. Vahel on asi teemas. Vahel tundub, et mõnda lavastust ei tasu Eestis näidata. Näiteks üks väga huvitav lavastus on «Koera ja hundi vahel» (autoriks Peterburi lavastaja Andrei Mogutši – L.K). Aga mulle tundub, et praegu võib sellist vaadet Venemaale ning tema ajaloole ja mõttelaadile lubada endale ainult Venemaal elav ja töötav kunstnik. Praeguses olukorras ei ole päris õige sellist lavastust siia tuua.


Mina nägin seda tükki Soomes, kus riikide suhted on paremad ja tervemõistuslikumad. Kuid siinsel vene publikul võiks olla valus seda vaadata ja eestlased ärritab see ka üles.


Ning vahel tundub, et mõned tööd, mis Venemaal tunduvad avangardsed, poleks Eestis, kus avangardil on laiemad juured, võib-olla midagi uut.


Vahel toote Eestisse lavastusi, mis on Kuldsel Maskil osalenud juba mõne aasta eest. Kas on lavastusi, mida te väga tahaksite tuua, aga mis seni pole veel õnnestunud?


Põhimõtteliselt muidugi. Tahaks tuua Moskva Suure Teatri või Peterburi Maria Teatri etendusi ja seda aastal 2011, kui on ilmselt valminud kultuurikeskus Solaris. Tuleb vaadata, milline on sealne lava ja tehnilised võimalused. Mulle tundub, et eriti just Maria Teatri balletil on praegu lausa fenomenaalne tase – nii tehnilises kui lavastuslikus mõttes.  


Muidugi meeldivad mulle väga Andrei Mogutši tööd. Võib-olla toon mõne neist järgmine kord siia, kuigi see pole transpordi seisukohast väga lihtne – tal on alati tuhat rekvisiiti ja viimases lavastuses tegid kaasa isegi loomad.


Ja veel üks lavastaja, keda ma kindlasti Eestis näidata tahaksin, on Dmitri Krõmov. Tundub, et me leidsime isegi ruumi, kus saaks näidata tema lavastust «Deemon. Vaade ülalt».


Küsimus on ehk pisut delikaatne, kuid kas teil on selleaastase festivali valiku hulgas oma favoriite?


Ma suhtun väga soojalt Sergei Ženovatši loomingusse. Kui rääkida täiesti uutest nähtustest tänapäeva vene teatris, siis mainiksin Ženovatši teatrikunsti stuudio ja Dmitri Krõmovi töid. Nad töötavad täiesti erinevatel ja vahel isegi üksteist välistavatel alustel. Krõmovi teater on väga visuaalne, mõte tekib publiku, lavalise tegevuse ja sõna vahel ja mingite ainult Krõmovile teada olevate reeglite alusel. Ja tal tuleb see hästi välja.


Aga Ženovatš teeb imesid tekstiga. Ta on peaaegu ainuke lavastaja, kelle puhul muutub tekst elusaks ja loomulikuks.


Ka sel aastal Tallinna tulev lavastus «Mängurid» on selles mõttes tähelepanuväärne, et algul arvasid paljud, et mäng ja kired ei ole Ženovatšile üldse omased, et ta ei suuda lavastada sellist tüüpiliselt venelikku näidendit, mis on täis hasarti ja pettust.


Aga minu meelest tegi ta midagi täiesti ainulaadset. Ta lavastas «Mängurid» hoopis teisiti. Ta ütleb justkui, et me kõik võime osutuda sellisteks mänguriteks. Puhtad ja korralikud poisid räägivad õiget ja väärikat juttu, aga absoluutse küünilisusega. Ta pööras tüki pahupidi.  Sellel kontrastil lavastus põhinebki. Väga peen lavastajatöö.


Ja lõpetuseks – kas on probleeme, mis, juhul kui neid poleks, teeksid festivali korraldamise lihtsamaks?


On muidugi. Kui oleks rohkem raha, teeksime piletid odavamaks ja tunneksime end palju paremini.


Aga ideoloogilisi küsimusi seoses sellega, et toote Eestisse just vene teatrit? Vahel ju on õhus tunda pisut paranoiat. Vene spiooniks teid ei peeta?


Selle probleemiga me küll kokku pole puutunud. Kõik on normaalne. Pealegi kulutame tohutuid summasid, tellime lavastustele tõlked.


Teeme kõik, et lavastust külastav eesti vaataja tunneks end mugavalt. Väga paljud ju tahaksid saada Venemaast mingisuguseid muljeid.


Sellepärast tundubki mulle, et just selline festival on paljudele Eesti vaatajatele käepärane võimalus.

Svetlana Jantšek

•Sündinud Ukrainas Hersoni linnas. Rahvuselt ukrainlanna.
•1977. aastal astus Riiklikusse Teatrikunsti Instituuti (GITIS) Moskvas õppima teatriteadlust. Lõpetas instituudi 1983. aastal.
•1981. aastast alates elab Eestis.
•18 aastat töötas Vene Draamateatris kirjandusala juhatajana. Nendel aastatel esines teatriarengulistel teemadel tihti nii Eesti tele-, raadio- kui trükimeedias.
•Raamatu «Eesti vene teatri ajaloost» autor.
•Mitmekordne preemia Rõõmukuulutus laureaat.
•Aastast 2005 hakkas arendama teatrifestivali Kuldne Mask Eestis.
•2008. aasta kevadest asus festivali Kuldne Mask Eestis korraldamise kõrval Vene Teatri nõukogu esimehe Aivar Mäe kutsel tööle Vene Teatri direktori nõunikuna kunstilistes küsimustes.

Kuldne Mask Eestis


10.–18. oktoobrini



10. ja 11. oktoober, Tallinn, Salme kultuurikeskus


N. Gogoli «Mängurid»


Kolme 2007. aasta Kuldse Maski laureaat, Sergei Ženovatši juhtimisel tegutsev Moskva Teatrikunsti Stuudio



10. oktoober, Jõhvi, kontserdisaal


11. oktoober, Tallinn, Nukuteater


«Tuhkatriinu», Charles Perrault’ muinasjutu ainetel


Marionetiteater «Nukumaja», Peterburi


Teksti minimaalselt, võivad vaadata nii eesti kui vene lapsed



12. oktoober, Tallinn, Nukuteater


Charles Perrault’ «Uinuv kaunitar»


Marionetiteater «Nukumaja», Peterburi


Teksti minimaalselt, võivad vaadata nii eesti kui vene lapsed.



16. oktoober, Tallinn, Vene Teater


17. oktoober, Tartu, Vanemuine (väike maja)


«Komitasi laulud»


Nüüdistantsuetendus Natalia Kasparova Tantsukompaniilt Peterburist



17. ja 18. oktoober, Tallinn, Teater NO99


Andrei Platonovi «Jutustus õnnelikust Moskvast»


Moskva Teater-stuudio Oleg Tabakovi juhtimisel. 2008. aasta Kuldse Maki kahekordne laureaat: parim lavastajatöö ja parim naisroll – Irina Pegova



18. ja 19. oktoober, Tallinn, Vene Teater


Anton Tšehhovi «Kirsiaed»  


K. Stanislavski Rahvusvahelise Fondi (Moskva) ja teatri «Meno Fortas» (Vilnius) ühisprojekt

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles