/nginx/o/2017/05/11/6651045t1h8b08.jpg)
Gennadi Aigi (1934–2006) oli 20. sajandi lõpul läänes kõige (au)hinnatum ja tõlgitum vene luuletaja. Enne perestroikat teda kodumaal peaaegu ei avaldatud, kuid teda ei saatnud ka põrandaalune populaarsus. Tema looming ei sobinud vene luule ametlike ja mitteametlike peahoovustega. Nii oli ta ühelt poolt justkui ainuke vene «maailmaluuletaja», teisalt puudub ta mitmest tähtsast vene luule antoloogiastki.
Aigi looming meenutab 20. sajandi maailmaluule hermeetilisi ja raskepäraseid autoreid, nagu Georg Trakl, Paul Celan, võib-olla ka Eugenio Montale ja René Char. Luulekeel on katkendlik, vahelejätteline ja unenäoline; vabavärsil puudub vene luulele iseloomulik meloodilisus, kuid sellel on intensiivne rütm, luuletused on ühtaegu rasked ja lihtsad. Neid pole kerge tõlgendada, kuid tundub, et tõlkes nad palju ei kaota.
Vähemalt Katrin Väli tõlkes on originaali salapärane mõjujõud säilinud. Keel on Aigi luules kontideni lahti võetud, liigsest puhastatud, taandatud korduvatele elementaarsetele kujunditele (põld, lumi, tee, valgus, lilled, vaikus, tühjus). Aigil on küll palju pühendusluuletusi kunstnikele, heliloojatele ja kaaspoeetidele, aga rasket kultuuriloolist vihjepagasit need ei kanna.
Aigi puhul tuleb arvesse võtta kahte asja. Esiteks, ta oli tšuvašš (sünninimega Lissin), kelle esimesed tekstid ilmusidki tšuvaši keeles. Ta tõlkis emakeelde prantsuse luule antoloogia ning koostas prantsuse, inglise jm keeltesse tõlkimiseks tšuvaši luule antoloogia. Aigi sidemed selle turgi väikerahva paganlik-õigeuskliku vaimuga jäid tugevaks, kuigi ta pealiskaudset folklorismi ja nostalgitsemist ei tunnista.
1953 tuli ta õppima Gorki kirjandusinstituuti ja elas sealtpeale peamiselt Moskvas. Ta sõbrunes Boriss Pasternakiga, käis läbi mõistusetaguse zaum-luule rajaja Aleksei Krutšonõhhiga, töötas mõnda aega Majakovski muuseumis, kus puutus lähedalt kokku futuristide loominguga.
Just lähedus futuristidele on teine asi, mida Aigi puhul arvestada. Aigit ei võlunud nende püüd inimlikkust ületada või tulevikutehnika ja uue inimese kultus, vaid radikaalne ümberkäimine keelega – püüe tungida tavakeele pealispinna alla elementaarsete sõnadeni. Sellest siis Aigi kummastatud ja puhastatud, ühtaegu nii tihendatud kui hõrendatud vene keel, mis on vaba argikõne muldsest ja kultuuriloo kuldsest koormast. Kui näiteks iirlane Samuel Beckett läks üle prantsuse keelele, et vabaneda oma inglise emakeele kaastähenduste taagast, siis Aigi kasutas vene keelt justkui sellega ristipidi (ja mitte vastuvoolu, nagu avangardistid Platonovist Prigovini).
Niisugune «maailmakirjanduslikkus» pääseb abstraktse hermeetilisuse külmusest tänu vääristatud maalähedusele. Aigi luuletusi läbiv teema on inimlikkuse hoidmine ja inimese kannatused nii nende universaalsel kui puhtvenelikul kujul. See tegi Aigist etnofururisti juba enne sellenimelist liikumist 1990ndatel: tema luule ammutab kogemuslikku algmaterjali etnilisest sünnipinnasest ja esitab seda futuristlikult redutseeritud keeles (ja muidugi ilma pärisetnofuturismi internetivaimustuseta). Nõnda ületas Aigi «etnilise kirjanduse» kolkluse ja nostalgia ning tõusis üldinimliku spirituaalsuse poeediks.
***
Gennadi Aigi
«Tihnikud metsas»
Tõlkinud Katrin Väli
Eesti Keele Sihtasutus 2017
Sari «Ninniku raamatukogu»
389 lk
/nginx/o/2017/05/11/6651045t1h8b08.jpg)