Noortekas ilusatest ja tühjadest tüdrukutest

Louise O’Neill «Igavesti vaid sinu»

FOTO: Raamat

Louise O’Neill on Iiri noorteautor, keda hinnatakse väga nüüdisaegsete teemade ja värske maailmapildi pärast. Eesti keeles on juba ilmunud tema seksuaalsusega tegelev «Sai mis tahtis», sel aastal lisandus satiiriline tüdrukuteraamat «Igavesti vaid sinu».

O’Neill on töötanud moetööstuses ja modellide seltskonnas veedetud aeg paistab raamatu «Igavesti vaid sinu» igalt realt välja. Nagu tänapäeval ikka, on autor mõelnud välja küllaltki originaalse düstoopia, kus naisi enam loomulikul teel ei sünni ja kunstlikke kataloogidest kokku pandud ideaalse välimusega tüdrukuid kasvatatakse füürerlikes internaatkoolides.

Kuna nende tüdrukute ainus eesmärk on saada kellegi ideaalseks naiseks, loeb O’Neilli loodud maailmas ainult välimus. Tüdrukud on ilu põhjal pingereas, neil kästakse vähem mõelda ja rohkem tõsielutelevisiooni vaadata, neid uimastatakse unerohuga ning söögi asemel antakse kaloriblokkereid või oksendama panevaid kokteile.

Kuueteistaastased peategelased Freida ja Isabel on terve elu selles haiges koolis pideva järelevalve all veetnud ja nende sisemonoloog keerleb peamiselt oma välimuse ümber. Ja riietuse ümber – siit raamatust leiab sama palju mõtlemisainet selle üle, mis inimestel seljas on, kui Lana del Rey poplauludest.

Mulle tundub, et Inglismaal auhindu pälvinud raamat mõjub nende postkoloniaalses kontekstis palju vaimukamalt, sest Downton Abbey stiilis klassiühiskonnas kasvatati tüdrukuid tõepoolest ju samal moel ideaalseteks vaikivateks abikaasadeks veel sada aastat tagasi. O’Neill pilab patriarhaalse ühiskonna idiootseid reegleid nüüsisaegses tehnikavidinate kontekstis ja seda teeb ta täitsa usutavalt.

Veidi jääb häirima, et oma ulmemaailma kirjeldamiseks kulub autoril tohutult palju võhma ja sõnu, nii et küllaltki paksu noortekat täidavad pikad kirjeldused järjekordsetest nutikatest viisidest, kuidas «Matrixi» triloogia stiilis värdmaailmas robotid tüdrukute elu kõiki aspekte kontrollivad. «Laserid ärkavad ellu, kraapides kabiini terasseinu, ning laest langeb alla infrapunavõru, mis mind mööda mu keha allapoole nihkudes kõditab. Seejärel hingab kabiin sisse, tekitades pahiseva õhuvoo, mis imeb sisse kogu mustuse ja pumpab selle Maa-alusesse, kus see hävitatakse,» alustatakse hirmus pikka kirjeldust hommikusest pesemisest esimese päeva alguses (lk 16).

«Igavesti vaid sinu» on nii keele kui stiili poolest väga filmilik ja säärased detailid saaks ekraanil vaid ühe kaadri ning nutika rekvisiidiga edasi anda, paberilt lugedes hakkavad nad pika peale tüütama.

Mis aga selle raamatu puhul kõige rohkem ärevust tekitab, on ikkagi ideoloogiline pool. Jah, O’Neill ilmselgelt halvustab oma välisele keskenduvate ridade vahel meie pealiskaudset inimühiskonda. Häda on aga selles, et ta suudab need kumminukkudest õelad ja tühjad tüdrukud kuidagi väga lahedaks kirjutada ja ma ei ole kindel, kas iga noor lugeja ikka saab satiirlikust sõnumist õigesti aru.

Paratamatult tuli seda noortekat lugedes pidevalt meelde mu oma teismeiga ühes Tallinna koolis, kus käis samamoodi võimuvõitlus kõige kaunimate ja popimate vahel, teiste elu muudeti põrguks. Ma kardan lihtsalt, et siit raamatust on võimalik väga kergelt välja lugeda seda, et olla kõige saledam ja populaarsem ongi väga vinge ja oluline, ning seda me ju tegelikult noortele öelda ei taha. Peaks ikka midagi sügavamat ütlema.

***

Louise O’Neill

«Igavesti vaid sinu»

Tõlkija Evelin Banhard

Varrak 2017

352 lk

***

Louise O’Neill esineb festivalil HeadRead laupäeval, 27. mail algusega kell 13 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) toimuval üritusel, kus temaga vestleb Kaisa Kaer.

Tagasi üles