Joonas Hellerma: kannatav kultuur

Joonas Hellerma
, ERRi kultuurisaate «OP!» toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joonas Hellerma
Joonas Hellerma Foto: Erakogu

Märtsikuised riigikogu valimised tekitasid õlakehitust, sest suurteks üldistusteks ja ühiskondlikeks panoraamvõteteks need valimised alust ei andnud.

 Arutati ja vaieldi küll intensiivselt, ent debattidelt ja kõnekoosolekutelt ei kõlanud siiski ühtegi läbistavat hüüatust, põhjapanevat äratundmist, täpset sõnastust –  mida ikkagi tahtma peaksime, kuhu tuleks püüelda?

Võimuloleva koalitsiooni majanduspoliitiline mantra mõjus, üks eelmise valimistsükli eesmärkidest euro käibeletuleku näol on kahtlemata täidetud. Stagneerunud ja soiku jäänud jõud on samuti välja praagitud, üldpilt selginenud. Kaua oodatud stabiilsus oleks nagu käega katsuda.

Ent valimiste avalik foon on ka eesti avaliku ruumi nivelleerumise ja tasalülitamise sümptomiks. Pealispinnalise stabiilsuse teine külg on rahutus, sõnatu kannatus, mis ei leia enam teed väljapoole, keele ja kultuuri avalikule poolele.

Meid on tabanud võimetus sõnastada avalikkuses olulisi väärtusi ja eesmärke vaimsemal tasandil, kultuuri ja inimest mõtestavas ja mõistvas kontekstis. Kultuurivald on ühelt poolt elustiili nišš, kus paremal juhul toimub toredaid ja värvilisi sündmusi. Teisalt ei pääse kultuuris vahenduv sügavam hääl enam avalikkuse areenidele, näiliselt ta juba on seal – mõelgem kas või kultuuripealinna-aastale.

Poliitilisele võimule on kultuur endiselt marginaalne ning peab lootma poliitikute solidaarsele meelele teiste valdkondade ülalpidamise kõrvalt. Parempoolne majanduspoliitiline retoorika on osutunud absoluutseks ja autonoomseks masinaks, mis suudab ennast näidata ülimuslikuna mis tahes valdkonna võtmeküsimuste lahendamisel.

Majandus on retooriline absoluut, mille kaudu poliitiline võim kehtestab suhte teiste eluvaldkondadega. See on riigivalitsemise tuum, ainus mõõt, milles võimaldatakse muude elualade olemisõigus ja väärtustamine.

Jah, teatud pehmemad väärtused hõljuvad ka selle tuuma ümber, aga neid jutlustatakse loosunglikul, lihtsustatud ja ideoloogiat teenival viisil, millega ei käi kaasas sügavamat tahet midagi avalikult mõtestada või küsitavaks muuta.

Valijate poolehoiule pretendeeritakse neid varjatult alavääristades, apelleerides inimese vaimsele inertsile ja passiivsusele. Mind isiklikult ei kõneta küll ükski poliitiline jõud, kes püüab minu vaesuse arvel mind endale valijaks kaubelda. Just sellest kõnelesid lubadused eripensionitest ja kodanikupalkadest.

Propagandistliku pealispinna all voolab endiselt teadvustamata omandikultus, ilma milleta turvalise ja tasakaaluka inimsuse saavutamine pole justkui mõeldav. Aastatetagune eesmärk pääseda Euroopa viie rikkama riigi hulka osutus moraalseks krahhiks.

Sellele vaatamata on avaliku võimu retoorika üha jäigemalt suunatud majandamise fundamentaalsetele aksioomidele.

Vaikimisi on eeldatud, et väike eestlane oma igapäevatoimetustes seab sihte ja eesmärke samuti lähtuvalt majanduslikust toimetulekust, millest kaudselt johtub kollektiivne, ühiskondlik heaolu. See on aga piir, kus jookseb nähtamatu vastuolu kultuuri vaimsema pooluse ja poliitikat kujundava kapitalistliku mentaliteedi vahel.

Ehkki õiglane maksusüsteem, tasuta kõrgharidus, emapalk ja paljud teised edukale toimetulekule suunatud vahendid näivad humaansed ja inimsõbralikud, haigutab hüvede varjus suutmatus pakkuda avalikult välja orientiire ja kõneainet teemadel, mis näeksid tervikliku inimese ja ühiskonna heaolu avaramalt.

Jakob Hurda eetiline imperatiiv vaimult suureks saamise kohta pärineb mäletatavasti ärkamisajast. See on kvalitatiivselt teist laadi püüdlus, mis ei saa endale lubada piirdumist väikekodanlike ideaalide paisutamisega riikliku tähtsusega põhiväärtusteks.

Meie kultuuri tüvitekstid, aluslaused ja arhetüübid pärinevad suuresti just tollest ärkamisasjast ja sellele järgnenud esimese vabariigi aegsest kultuurikeskkonnast. Suutmatusest tematiseerida kultuuri sügavamat tähenduslikkust andis märku ka sügisel lahvatanud ekstsess ERSOga, mille järel ei taibanud ükski poliitiline jõud maha visatud kultuurikaarti sealt üles korjata.

Sotsiaaldemokraadid oleks ju võinud, aga nendegi väitlusplatvorm oli rajatud majanduspoliitilisele teljestikule, mis tähendas astumist samasse jõkke valitseva diskursusega.

Sügisene kriis kultuuripoliitikas oli opositsiooni võimalus algatada poliitilisel tasemel diskussioon kultuuri rolli üle ühiskonnas laiemalt. Kas kultuur tähendab ainult kohustuslikus korras ülalpeetavaid institutsioone teatrite ja kontserdimajade näol ja kummalisi toetusi loovinimestele, kes justkui midagi ei tee?

Poliitilised jõud on aga endiselt liialt vedelad kindlate positsioonide ja väärtuste esindamisel, propaganda on loosunglik ja laialivalguv, meeldimaks korraga võimalikult suurele auditooriumile. Nii ei lähtunud sügisesest kriisist ühtegi märkimisväärset pööret.

Res Publica sõnasõnaline tähendus on avalik asi. Avalik on see, mis puudutab kõiki. Avalik asi on riik. Avalikkust koormab aga ühekülgne kujutelm riigist, milles prevaleerib majanduspoliitiline ülemlaul ja puudub jõud teha teemaks kultuuri puudutavaid eksistentsiaalseid küsimusi.

Sisukas, tähendustele avatud avalikkus on täna tegelikult puudu, toda avalikku asja, meid inimestena ühiselt puudutavat sfääri nagu polekski. Avalikkus pigem desorienteerib ja isoleerib üksikinimest, heites talle varjatult ette vaesust või potentsiaalset saamatust ennast ülal pidada.

Endiselt domineerib reaalsustaju tuimastav meelelahutuslik elustiilide mood, identiteetide ja maskide lõpmatu tarbimismiljöö. Valimistoimingut sakraliseerivad sotsiaalkampaaniad püüavad isegi kodanikustaatust elustiilina välja pakkuda. Poliitilisel tasandil sõnastatud eesmärgid on formaalsed ja nürivõitu, panustades inimesele, kes tahab teenida hästi, maksab maksud ja tuleb toime perekonna ülalpidamisega.

Kuid sellise tasandi eesmärgid on tegelikult primitiivsed ega suuda pakkuda lõputut eeskuju inimesele tema elulises vajaduses elada õnnelikult. Niisugune õnn ei saabu kooskõlas majandusbürokraatiaga, vaid sõltub võimalusest taotleda eneses kõrgemat – eneseteostust ja loominguvabadust. Poliitiline diskussioon, avalik debatt riikluse olemusest niisuguse inimesekäsitluseni aga ei ulatu.

Lõhe avalikkuse kõnekõmina ja kultuuri määratleva loova alge vahel tuleb ilmsiks kultuuri enda kaudu. Jälgides Eestis viimasel ajal valminud filme, teatrilavastusi või uuemat kirjandust, torkavad silma valulikud reaktsioonid avalikkust pidevalt üleujutavale majandusväärtuste kolonisatsioonile – osa tänapäeva inimese hingeelust on sunnitud olema tumm ja nähtamatu.

Näiteks Sulev Keeduse hiljuti linastunud «Kirjad inglile» näitab juurtest läbilõigatud inimest, meeste ja naiste kalestunud vahekorda niisuguses maailmas. Tõnu Viik tõi ühes filmiteemalises diskussioonis välja inimese suutmatuse taibata ohverdamise tähendust lähisuhtes.

Filmi äärmuseni viidud kujundlikkus on maitseasi, ent niisuguses inimsuhete läbivalgustuses kaigub karmi tõtt – tarbimispsühhoosidele ja individuaalsusele rajanevas ühiskonnas võtab maad armastuse impotents, inimeste võimetus jõuda üksteise lähedusse.

Kui Marju Lauristin imestab 14.03 Postimehes, miks kodanikuühiskond on endiselt passiivne, ehkki võimalused poliitilise võimu mõjutamiseks on head, siis on see märk, et inimeste koondumine ühiste eesmärkide taha on halvatud kultuurilise ühisosa kärbumisest.

Meid ei saa siduda ainult välised eesmärgid naabrivalve organiseerimisest tänavate sillutamiseni. Koosolemise tegeliku tähenduse määrab ühine mõistmise ruum, võimalus ühiselt ja vahetult jagada teatud sisemisi väärtusi. Aga meil napib isegi keelt nende üle arutlemiseks.

Kirjandust, kunsti ja filmi kannab ikka veel ängi ja ahastuse kaeblev koor, otsitakse väljapääsu hingelistest isolatsioonidest, leidmata ometi rada laiema avalikkuse ette. Vaimset ei kõnelda läbi, seda ei kogeta ühiselt, kultuur marginaliseerub igaühe subjektiivseks fantaasiamaailmaks. Niisugune on tänases kultuuris elav tumm paine.

Kuniks riigi avalik tähendus on seotud esmajoones toimetuleku, peavarju ja globaalse majandusega, varjutatakse riikluse ülesannet kultuuri võimaldajana.  Tahe otsida kõrgemat, astuda enese valitud teele, vajadus ümbritsevat mõista – need on kultuuri loovad algimpulsid, mida ei tohiks avalikkuses maha salata.

Tabu ei tohiks tekkida kohale, mille sõnastamine ja mõistmine on  inimesele loomuldasa vajalik. Kultuur tõe peeglina on inimesest alati suurem, sellesse vaatamine on aga kannatus, kui inimene enesest väiksem otsustab olla.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles