Mässufilm mässab action’i mõttes

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaader detsembrimässust rääkivast filmist «Detsembrikuumus»

FOTO: Eetriüksus

Meie uus mängufilm «Detsembrikuumus» ei jäta kahtlust – peategelaseks on 1924. aasta detsembrimäss ise, mitte üks või teine tegelaskuju.


Jutustus, see, kuidas meile lugu räägitakse, on hüplik – tegevusliine katkestatakse pidevalt ja vähemalt ühel korral unustatakse vana juurde naasta, kui end äsja huvitavaks mänginud ohvitserid jäävad vangistatuna Balti jaama. Sinna, kus ajalooliselt toimusid kõige dramaatilisemad lahingud, aga mida selles filmis meile ei näidata.


See kõik meenutab pigem pooleteise tunni sisse kokku surutud seriaali esteetikat. Enamik tegelasi jääbki punktiirseks. Kõige värvikamaks, kohe päris värvikaks suudab oma tegelaskuju mängida Tõnu Kark, «eesti filmi kark», kes kehastab kindral Põdderit, Lõuna-Eestist pärit bravuurikat Vabadussõja kangelast – tegelast, kellest suisa pritsib elu enese mahlu.


Hoopis rohkem mänguruumi võinuks anda kommunistlike mässajate ninamehele, kes kannab nime Jurist ja keda kehastab Mait Malmsten. Teadagi, Malmsten on Malmsten, sündinud filminäitleja. Ka siin mängib ta oma tegelaskuju suuremaks, kui stsenaariumi raamid ette annavad.


Tema Jurist, Jaan Anvelti prototüüp, on siin äraolev tegelane, kel on olnud kunagi romaan leitnant Rõugu (Sergo Vares) abikaasa Annaga (Liisi Koikson). Ühest Juristi repliigist aimdub ka noorpõlves tehtu. Aga see on ka kõik. Ta poetab, et oli klassi kõige vaesem – ja sellepärast tehti ta varguses süüdlaseks. Justkui võiks see napp repliik ühtlasi seletada, miks kõik need mässajad on mässama hakanud – peale selle, et nad on Nõukogude propaganda mõju all. Aga – mida tähendab vaene? Mida üldse tähendas 1924. aastal vaesus?


Efektne action


Kui lugeda filmiga paralleelselt ilmunud raamatut «Mäss. Detsembrimäss/Aprillimäss», selgub Toomas Hiio artiklist, kuidas 20. sajandi algul kujunenud Eesti haritlaskond oli väike ja kõik tundsid üksteist. Miks ikkagi jäid põhimõtteliselt samadest oludest tulnud inimesed teine teisele poole rindejoont? Kirjutab ju ka Aarne Ruben sellessamas raamatus, et Anvelt ei olnud mingi sündinud mõrtsukas. Sellele kõigele me vastust ei leia.


Nii jääbki filmi keskmesse mäss ise, selle areng ja lõpp. Võime öelda, et see on film sellest, kuidas mäss hommikul ärkas, arenes ja soikus – ja tegelased üksnes illustreerivad seda. Action ise on lavastatud usutavalt ja efektselt. Kui kindral Põdderi jutt meenutab kohati Ameerika naljaseriaalidest oodatavaid sõnaväänamisi, siis kõik see, mis puudutab paugutamist, on kaugel klišeedest.


Võiks ju eeldada, et padrun, mille pagari poeg filmi alguses revolvrisse lükkab, teeb filmi lõpus otsustava paugu, päästes kellegi elu, siis tegelikult nii ei lähe. Küll jätab film lahtiseks, miks kasutavad mässulised ikkagi tikuga süüdatavaid süütepomme, kui Jurist ostab Eesti armee ohvitserilt kastitäie Inglise granaate, mis töötavad «nagu kellavärk».


Kui pidada silmas seda, et suure osa «Detsembrikuumuse» vaatajaskonnast moodustab noorsugu, jääb ajaloolise tausta lahtimängimisest siiski väheks. Loomulikult ei lahkne film ajaloolisest tegelikkusest, kuid ilmselt ei ütle paljudele, mis siis ikkagi seostub kindral Johan Undiga (Priit Pedajas) – et too võis olla ka reetur, kui otsustada tema passiivsuse järgi kommunistidega võitlemisel ja arvestades hilisemat mõrvamist 1930. aastal.


Filmi produtsent Artur Talvik on ütelnud, et eelmise aasta pronkssündmused andsid aktuaalsust juurde ka «Detsembrikuumusele». Tõepoolest, teatud paralleelid on olemas – karjuvad protestijad Eesti konsulaadi ees Leningradis ja poliitiliselt korrektne venelane, kes ei taha olla kommunist.


Seda me ju otsime ka praegu: vene kogukonna esindajat, kes oleks lojaalne Eesti Vabariigile.


Kuivõrd tõsine oli Nõukogude invasiooni oht tegelikult? Filmi üks kõrghetki on stseen, milles nurjatakse eritelegrammi saatmine Venemaale – märguandena oleks see Eestisse toonud piiri taha kogunenud punaste võitlussalgad.


Tegelikult pakub ajalugu meile veel ühe intriigi, mida ei ole kasutatud. Ka «Mässu» raamatust saab lugeda, kuidas Nõukogude Liidu juhtkond polnud mässu korraldamise suhtes Tallinnas sugugi ühel meelel ja tegelikult tühistati see viimasel hetkel, kuid vastav teade ei jõudnud õigel ajal Tallinna.


Filmist saab siiski aru, et Nõukogude Liidu juhtkond seisis ühemõtteliselt mässukatse taga, ja nii ei näidata meile võimalikke Eesti-teemalisi vaidlusi Nõukogude juhtide vahel või siis nende ja EKP tegelaste vahel, kes mässu ihkasid.


Kuidas reageerib Venemaa?


Üks huvitav küsimus on veel: kuidas võtab filmi vastu Vene propagandamasin? Küsimus ei ole päris otsitud. Nii on Vene meedia nuhelnud soomlaste vändatud «Talvesõda» ja Jätkusõjast pajatavat «Luurerühma». Võib olla enam-vähem kindel, et nii läheb ka «Detsembrikuumusega» – mis sest, et Vene filmitegijad ise võivad kommuniste mitte just kõige meeldivamas valguses näidata.


Natsismi heroiseerimise süüdistusest niigi joobunud Vene meedia saab hambusse veel ühe kondi. Meenutagem kas või seda, kuidas Vabaduse väljakule kerkivat Vabadussammast on juba võrreldud natsiristiga.


Siiski on hea, et detsembrimässu film ekraanile jõudis. Ajalugu kunsti kaudu annab tugevama sõnumi kui õpikust loetu. Ja action’i mõttes on tehtu tõesti põnev ja meisterlik. Rääkimata usutavast ajastulisest miljööst. Soovitame kinno minna!

Uus film kinolevis


«Detsembrikuumus»
Režissöör Asko Kase, stsenaristid Lauri Vahtre ja Mihkel Ulman, produtsent Artur Talvik, operaator Kjell Lagerroos, kunstnik Silver Vahtre, kostüümikunstnik Reet Aus, helilooja Sven Grünberg
Eetriüksus 2008
Eesti kinolevis 17. oktoobrist
 

Tagasi üles