Kui kirjanduskriitik Aivar Kull sai teatrikuu viimasel päeval kirjastusest Ilmamaa raamatu «Lembit Eelmäe» autorieksemplarid, oli tema hääles sellest teatades rahulolutoon. Rahule võivad jääda ka lugejad.
Näitlejaraamatust jäi kuivus välja
7. aprill 2011, 09:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi teos annab Lembit Eelmäe loomingust põhjaliku ülevaate, nii et selle kohta võib ütelda lausa monograafiline käsitlus, on see ühtaegu mõnusasti sõnastatud. Akadeemilise kuivuse krõbinat on tunda ainult seal, kus teisiti tõesti ei saa – osatäitmiste ja kirjanduse loetelus ning nimeloendis.
Nii nagu täielik pealkiri «Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat» lubab, on peaaegu 200 lehekülge keskendunud tema tegevusele teatris. Ühe peatüki on Kull tervenisti eraldanud Eelmäe kirjanduslikule tegevusele, ühes peatükis on ta võtnud vaatluse alla teatrimehe eraelu.
Riukaid ja krutskeid
«Ma ei tahaks Lembitust mingil juhul maalida teravate nurkadeta pühakuportreed, tal oli piisavalt riukaid ja krutskeid, temas oli nii Vargamäe Andrest kui ka Pearut,» märgib Kull (lk 114). Mõnegi neist toob autor nüüd lugejate ette, kuid ta jääb sealjuures heatahtlikuks.
Kulli ja Eelmäe tutvus sai alguse siis, kui praegune kirjanduskriitik ja Eesti Kirjanike Liidu liige oli 20-aastane ning asus Vanemuises ametisse lavatöölisena. Ta oli teatri palgal küll vaid aastatel 1976–1978, kuid see aeg oli Eelmäele ja kogu Eesti teatrile erakordne.
Just nimelt siis tulid vaatajate ette lavastused, mis viisid Eelmäe kinnistähena teatritaevasse: Jaan Toominga lavastatud «Põrgupõhja uus Vanapagan», «Veli Joonatan», «Polonees 1945» ja «Kauka jumal».
Et Kull kui lavatööline oli ninapidi ja kättpidi nende lavastuste juures, siis on tema raamat põhitoonilt isiklik. Seejuures ei lähe autor intiimsusega liiale.
Üllitanud Ilmamaa
Ilmamaa on üllitanud ka tartlase, õieti karlovlase Aivar Kulli eelmised raamatud. Artiklikogu «Kulli pilk» ilmus 2005. Monograafia «Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest» tuli trükist 2007, kusjuures tiraaž sai üsna kiiresti otsa ja ilmus teine, parandatud trükk.
Trükivigu jäi seekordsest raamatust silma vähe: «vehel» (lk 12, õige on «vahel») ja «osakõlas» (lk 138, «osa kõlas»). Ja mitmel pool on nimetatud lavastust «Südasuvi 1941» ja selle aluseks olnud Paul Kuusbergi romaani «Südasuvi», ent ühel korral on romaani pealkirjaks «Südasuvel 1941» (lk 32).
Võrreldes samuti äsjasel teatrikuul ilmunud raamatuga «Helend Peep roosiokkalisel teatriteel» (kirjastus Tänapäev), on Eelmäe-raamatus vigu tunduvalt vähem. See ja Kulli teose muu vormistuslik külg näitab Ilmamaa toimetaja Iti Vanamöldri hoolikat tööd.
Raamat
Aivar Kull, «Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat»,
toimetanud Iti Vanamölder,
kirjastanud Ilmamaa, 190 lk,
Tartu 2011.