Kui soovite, et teie päevaplaan löödaks lootusetult segi, et öötunnid jääksid lühikeseks ja te ärkaksite kipitavate silmade ning kange kaelaga, siis on Frances Hardinge’i «Öökärbse lend» igati asjalik abivahend kirjeldatud seisundi saavutamiseks.
Asju määrav juhus – isemeelne koduhani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pöörane seiklus algab eelnevate hoiatusteta esimeselt leheküljelt, kulgedes raugematu hooga läbi ülejäänud neljasaja, kuni raamatu lõpuni välja. Peategelaseks väike, ninatark ja sõnaosav tüdruk Mosca, kes on otsustanud jätta oma kohutavast ilmastikust läbiligunenud kodulinna, et siirduda laia ilma, uurimaks välja, millega tegeles minevikus tema salapärane õpetlasest ja vabamõtlejast isa. Mees, kelle ainuke pärand oma tütrele on selle raamatu omailmas ülimalt haruldane – lugemisoskuse edasiandmine.
Reisikaaslaseks sellel seiklusrikkal teel saab Moscale kogu riigis tagaotsitav loominguline suli, ballaadide looja Eponymous Clent.
Väärt abimehe ja võitmatu relvavennana kannab Mosca kõikjal oma rännakutel kaasas veel üht olulist tegelast – äärmiselt isemeelset koduhane. Tegelast, kes kõikvõimalikes seiklustes, sekeldustes ja muidu pöördelistes episoodides määrab sündmuste kulgu, ja seda kuni võimsa puändini välja.
Kirjaniku kujundatud detailitäpses raamatuilmas leidub arvukalt veidraid tegelasi, kellest ükski pole see, kellena ta end esialgu paista laseb. Sündmuste taustaks on sagivate külade ja rahvarohkete linnadega asustatud olustik, mis Hardinge’i sõnul peaks meenutama 18. sajandi Inglismaad.
Siiski pole autori peamiseks eesmärgiks tolleaegse olustiku tõetruu kujutamine. Otse vastupidi. Etnograafiliste detailide, religiooni, kombestiku ja muu taolise kirjeldamise puhul on rakendatud piirideta fantaasiat, luues niimoodi täiesti ainulaadse, revolutsioonieelses õhustikus kääriva simulaakrumi, mis on ainus võimalikest, kus niisugused seiklused aset võiksid leida.
Laulatusmajad, salajased koolid ja tuulelohede abil jõel seilavad kohvikmajad loovad kummalise olustiku, mida ootuspäraselt täiendab kirevate tegelaste vaheldusrikas galerii.
Hardinge’i kujundirikas, poeetiline ja vaimukas stiil hakkab kergesti külge tema tegelastelegi, kes igal sammul üksteisega teravmeelitsema ja kalambuuritsema kipuvad.
Erinevatesse gildidesse koondunud kurjamid peavad halastamatut võimuvõitlust, milles iga salamõrva, vangistamise ja ülekavaldamise peamiseks eesmärgiks näib olevat vastava pahateo sooritamine võimalikult elegantselt.
Raamatukaupmehed surmavad oma ohvreid hanesulgedega läbi torgates või trükipressi vahel laiaks litsudes. Lukksepad tungivad läbi kõigi lukustatud uste, punuvad ülikeerulisi intriige ning ässitavad teisi gilde omavahel vaenujalale.
Ükski episood pole juhuslik ja kõrvalisemadki stseenid lõimuvad sündmuste arenedes läbikomponeeritud narratiiviks. Kogu jutustus nõuab lugeja täit tähelepanu, pakkumata lõdvestavaid lõike, millest diagonaalis üle võiks minna.
Kogu see sekeldamine on kokkuvõttes ülimalt groteskne, muidugi põnev ja peadpööritavalt naljakas. Arveteklaarimiste põhjuseks on gildide erinevad arusaamad sõnavabadusest. Radikaalid unistavad igasuguse kirjanduse kättesaadavusest lihtrahvale, raamatukaupmehed aga tsenseerivad kõik, mis ei pärine nende endi trükikojast.
Siinkohal annab autor lugejaile aimu oma filosoofilistest tõekspidamistest, esitades nii autoritaarse kui demokraatliku valitsemisviisi erapooletu kriitika, hoiatades samas liigse fanatismi eest, mida heakavatsuslik idealism paraku sageli sünnitab. Nõnda on Hardinge peamiselt meeltlahutav lektüür ka allegooriline kirjutis, mis tegelikku maailma markeerides mitmeski lõigus rohkesti äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet pakub.
Nagu ikka fantastilistes seiklusromaanides, peidab tõeline kurjus end siingi malbe võltsmaski taha, mängides lihtsameelsete inimeste saagiahnuse, võimuihalemise ja edevusega nõnda kui mängukaartidega, saavutamaks ennekuulmatult isekat eesmärki, mille paraku Mosca koos oma hanega lörri ajab.
Kui uskuda ajakirjandust, kavandab Frances Hardinge, see pööraselt haritud ja alati musta kübarat kandev salapärane daam «Öökärbse lennule» järge. Soovigem siis, et see saab olema täiesti uus, täisväärtuslik ja fantaasiarikas seiklus ning mitte esimese raamatu väljavenitatud vari.
Raamat
Frances Hardinge
«Öökärbse lend»
Tõlkija Anna-Magdaleena Kangro,
Kattri Ezzoubi
Kirjastus Draakon & Kuu, 2010, 437 lk