Teekond, mis ihkab tabada elu ootamatult, kogu selle eheduses (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Egert Rohtla «Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast».
Egert Rohtla «Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast». Foto: Raamat

Egert Rohtla reisipäevik «Mine ja kaota ennast» on Hispaaniasse kulgeva riskantse teekonna kroonika. Lülitanud end sotsiaalmeedivõrgustikust välja, sööstab enamalt jaolt raha ja öömajata minajutustaja läbi Euroopa ega tea, kas ta üldse kunagi naaseb. Nõkshaaval paneb tee teda proovile ning aegamisi paljastuvad teistmoodi elamise ja toimetulemise võimalused. Need avanevad Rohtla isikliku kogemuse kaudu meilegi.

Esialgu on üleskutsuva pealkirjaga raamatu suhtes raske lõplikule arvamusele jõuda – autori sedastused on lihtsalt sedastused. «See on, mis ta on,» kirjutab Rohtla, võttes oma raamatu otsekui õlakehitusega kokku. Mõne lugeja jaoks pole see tõenäoliselt küllaldane. Ta tahab teada, miks just see raamat, sest «ühe uitaja reisipäevikuid» on ilmunud küll ja küll, rääkimata ühest ameerika biitniku šedöövrist. «Ma rändan, sest see on mul veres,» nendib Rohtla ning samasugune iseenesestmõistetavus ja sihitus kandub üle tema teksti tervikuna.

Selles pidetuses on omajagu melanhooliat – inimesed ja paigad tulevad ja lähevad, need kordumatud suhted on kallid, kuid kaduvad. Lood, mis nendest kohtumistest hargnevad, moodustavad raamatu emotsionaalse koestiku ning on teksti tugevam osa. Fakte paikadest, mida ta külastab, on võrdlemisi vähe. «Mine ja kaota ennast» ei ole reisijuht, vaid ühe meelelaadi läbilõige.

Kirjeldused juhuslikest kaasteelistest on värvikad, ent sõnade taga kõlab nukker eelaimus, et osadustunne on üürike või ebatäielik. Mõnikord takistavad jäämist peategelasest sõltumatud põhjused, kuid enamalt jaolt on tegemist hoopis sisemise impulsiga – paigalseis on justkui lõks, mida ta püüab vältida. Mõistamisi edasi antud kurbloolisus köidabki Rohtla teksti juures kõige enam.

Protest inimese elu rutiinistumise vastu on teine esilekerkiv teema. Sihitus ei demonstreeri niivõrd ükskõiksust, kuivõrd valmidust elada suuniseta või trotsida tavaarvamust, mida liiatigi juhib see, mis on harjumuspärane. Üksluisus muudab inimese laisaks ja tuimaks – eluvõõraks. Autori teekond heitleb sellise eluvõõruse vastu, ihates tabada elu ootamatult, see tähendab ehedalt.

Rohtla lihtsalt läheb – ei mingit turismireisi, kus iga elamusnüanss on ettearvestatud ja kahjutuks tehtud. See ei ole upsakus või julgustükk, vaid tahe inimlikult, võimalikult elulähedalt hakkama saada. Eluläheduse varjukülg on aga eluohtlikkus – nälg, kuritegevus, sõim –, mistõttu on uitaja kindlaim teekaaslane üks kvaliteetne väits. «Ma ei tea, kas ma tagasi tulen,» kirjutab Rohtla päeviku esimeses sissekandes.

Siit ka raamatu üleskutse «kaota ennast» ja pühendus kõigile neile, keda enam olemas ei ole. Et tabada elu ootamatult, tuleb esmalt kaduda, astuda süsteemist välja ja haihtuda sündmusahelasse, millesse elu kaasa kisub. Teksti haripunkt on laamendamisindu täis autori ja maailmast eraldunud rahulolu vastasseis, millest kujuneb autori ja politsei vaheline kokkupõrge. Süsteem on sitke ja igasugust veiderdamist ei kannata.

Rohtla tekstist aga ei leia tuliseid kriitikanooli kapitalismi pihta. Selles osas erineb see Triin Heinla «reisikirjast hipisaarelt». Veel vähem siunab Rohtla Eestit, mis tema sõnutsi on ilus maa, kus elavad sõbrad ja pere – kallis kodupaik. Mõlemat aga painab igatsus siiruse järele ja tahe elada teistmoodi, end lahti haakida heaoluühiskonna rüpest, mille mugavuse ja edumeelsuse keskel nad on olnud sügavalt õnnetud ja elust justkui irdunud. See virgutab lugejat juurdlema, miks kaasneb heaoluga selle ala, kus inimesel on võimalik olla impulsiivne ja konformismist prii, kahanemine.

Rohtla on vaatleja, mitte õpetaja: ta muretseb, osutab probleemidele, pakkumata lahendusi. Osalt on see eelis, kuna paotab ukse dialoogile, võimalike järelduste paljusele. Samal ajal on see sümptom ühest teksti vaegusest, milleks on pinnapealsus ja käibetõdedega rahuldumine. Arusaadavalt on tegu reisipäevikuga – hulkurluse kõrvalt ei ole mahti olla igas asjas põhjalik. Kummatigi torkavad klišeed silma – uitaja on kirjutades üksi oma mõtetega, ent vahel käivad need mõtted rikkalikust materjalist hoolimata mööda kulunud radu.

Seda aga korvab tempokas sündmustik ning põhimõttekindel ja sümpaatne minajutustaja, kelle väljaütlemised võivad paiguti tunduda robustsena, kuid kelle siirusele võib kindel olla. Igatahes Rohtla on suutnud üllitada midagi, mis on ühtpidi mõtlemapanev, teistpidi meelelahutuslik.

***

Egert Rohtla «Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast».
Egert Rohtla «Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast». Foto: Raamat

Egert Rohtla

«Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast»

Helios 2017

248 lk

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles