Miks on nukk niisugune anum, kuhu kurjus armastab pesa teha? Miks nad meile õudsetena mõjuvad? Võibolla selle pärast, et nukud kopeerivad inimest, kuid on elutud. Pealegi assotsieeruvad nukud laste süütu ja veatu maailmaga. Lapsed ju mängivad, et nende nukud on elus, aga kui üks neist korraga liigutama hakkab, on põrgu lahti. Kusjuures kurjad nukud saavad olla ainult inimnäolised. Seestunud mänguorav ei ole õudne, vaid koomiline.
Filmiarvustus: «Annabel: loomine» ehk kuri nukk on sinu toas
Tuletame meelde maniakinäoga nukku Chukyt, popkultuuriikooni, kes võistleb tuntuselt Freddy Kruegeriga ning kelle seiklustest on tehtud juba kuus filmi, seitsmes peaks sel aastal ilmuma. Ma ei imestaks, kui ka Carlo Collodi armsa «Pinocchio» loo (1883) taga peidaks end vana rahvajutt, kus puust voolitud nukk öösel ellu ärkab ja hea vanakese Gepetto silmad oma terava ninaga välja torkab.
Annabelle, kellest täna juttu tuleb, on samuti ajalooga tegelane. Lisaks tänavusele on temast varem paar filmi juba tehtud ning järgmisel aastal uus tulemas. Praegune on varasemate Annabelle’ide eellugu. Tegevustik toimub millalgi 1950. aastatel kuskil Ameerika kolkalinnakeses, mis võimaldab kogu loo armsas nostalgiaatmosfääris üles võtta.
Nukumeister nikerdab oma armsale tütrekesele uhke nuku, aga laps saab traagiliselt surma ja vanemad jäävad teda taga leinama. Isegi liiga. Tosina aasta pärast saabub nüüd juba repetanud majja, kus elavad murtud nukumeister ja tema voodihaige naine, orbudekodu. Kuus eri vanuses õitsvat tütarlast ja noor nunn. Just see, mis deemon tellis: supp, praad ja magustoit.