Nimetagem juhtunu lihtsalt kunstiks

Vihje vihmaseks pärastlõunaks: guugeldage Maarja Kangro, valige «Pildid», saate lehekülgede kaupa naeratavaid, muigavaid, naervaid nägusid.

FOTO: Peeter Langovits

Maarja Kangro on avaldanud suurtele viis raamatut, neli luulekogu ja ühe proosateose, ning võitnud viis kirjandusauhinda, sh kaks vabariigi vägevaimat tunnustust kirjandusele, kulka aastapreemiat. Üksnes kümnesse tabamine tuleb kindlasti ka sellest, et enne lavale tulekut tehti proove, oodati ära best after.


Võimalik, et kui Kangro poleks tänavu võitnud kulka preemiat proosa kategoorias, saanuks ta laureaadiks luule vallas nomineeritud «Kunstiteadlase jõulupuuga». Võiks öelda, et preemiad pole tähtsad, ega luuletamine sport ole.

Ent kuna meedia sporti ja tulemusi armastab, saavad just pärjatud teosed tähelepanu (võit võib tulla ka müügi kategoorias, võit on võit). Maarja Kangro viimane raamat väärib märkimist mitmes mõttes.

Esiteks sobiks see väravaks neile, kes Kangro luulega seni ühendust pole saanud. Kuigi üldiselt kriitikud armastavad Kangrot, on talle vahel ette heidetud kohatist ligipääsmatust.

Arvustades luuletaja kolmandat teost «Heureka», kirjutab Paul-Eerik Rummo, et autor võrreldes eelnevate kogudega liikunud lühiduse ja elliptilisuse poole, punktiirsuse ja fragmentaarsuse suunas.

«Mõnda justkui intrigeerivat mõttekäiku on seetõttu peaaegu võimatu jälgida (jälle häda!), samas aga kumab üldtoonist läbi, et selleks võimaluse pakkumine polegi olnud eesmärgiks,» tõdeb Rummo (Looming 1/2009). «Kunstiteadlase jõulupuu» avab end kergemini, luuletuste mõju on varasemast pisut vahetum ja kehalisem, ning siit võiks leida võtmeid Kangro varasematele tekstidele.

Maarja Kangro puhul armastatakse rõhutada suhtelist eakust debüütkogu avaldamisel – 33, aga ka näiteks Marie Under oli 34-aastane, kui ilmus tema esikkogu «Sonetid», üks eesti luuleajaloo menukaimaid teoseid (kahe aasta jooksul ilmus kolm trükki, kokku üle 3000 eksemplari).

Autori küpsust ei näita mõistagi kolmekümnendad eluaastad, nagu ka nelja- või viiekümnendad ei pruugi anda mingitki garantiid, samuti mitte mingi «täiskasvanulik» tõsidus või vastuste andmine. Vastupidi, Kangro luulest õhkub suisa lapsikut mängu ja lusti.

Kergust ongi Paul-Eerik Rummo pidanud Kangro luule algtõukeks: «Maarja Kangro luuletamist käivitav te­gur tundub olevat just mingi selline hõl­juva kerguse tundmine, mida igal ük­sikjuhul äratab mõni suhteliselt ju­huslik (aga mis ei oleks juhuslik?) epi­sood või muljekild, mille fikseerimise kau­du omakorda antakse märku sä­her­duse tundmise võimalikkusest.»

Täiesti kohane on loetleda asju, mida Maarja Kangro oma luules ei tee, sest nagu ta intervjuus oma kolleegile Kalju Kruusale ütleb, on teda ka negatiivne mõju ehk tahe tõukuda liigutanud ja talle ideid andnud. «Vahel on tõesti nii, et mõni tekst ärritab ja ajab mõttevõrse, kadudes siis ise täielikult,» selgitab luuletaja (Postimees 30.03.2007).

Niisiis, «Kunstiteadlase jõulupuu» ei ilule ega valule, vaid oleleb ja muigab niisama, lõbuga. Näilisest kergusest hoolimata ei kriibi Kangro värsivibuga pealispindu, totrus, mida ta armastab, ei ole kergemeelne. Nagu valust õhkav tekst võib hoopis naerma ajada, tabab Kangro muie tihti otse närvi.

Tähtsaim troop ongi autoril endiselt iroonia, mis võiks ebaõnnestumisel olla kõige nürim ja võimetum relv, kuid ka teravaim mõõk. Valu ja tundlikkus ongi mitmete luuletuste teemadeks või motiivideks (nt «Tundlik», lk 54; «Suitsiidik», lk 55; «Lugu, valumehhanism», lk 58).

Mõned luuletused tervitavad erinevatest perspektiividest tõsist eestlust, nt «Vivat, crescat, floreat» (lk 39–40) pakub patrioodi kõnele Beavise ja Buttheadi pilku, kes üha kõnele vaimukat puänti ootavad, «Luuletaja viskleb» (lk 42) kõrvutab Liibanoni poetessi eestlasega (enne, kui Liibanon ja eestlased uudistes tähtsa koha said): «Liibanoni poetess / viskus juuste lehvides / kõhuli põrandale. /.../ Ta karjatas ja roomas, / roomas ja roomas. / «Ennäe,» mõtles eestlane. / «Ennäe, ennäe, ennäe.»»

Leidub ka laiendatud metafoori, «Lugu nähtamatust käest» (lk 46), kus «Ühel päeval hakkas / taevast verd sadama /.../» ning viimaks pakutakse võimalus, et «... veri, mis voolas, / ei tulnudki taevast» seostub nii kujunditelt kui moraalilt Ülar Ploomi novelliga
«S ja S», milles ühel päeval hakkas taevast sadama sitta ja spermat (Looming 3/2001). Kuid Ploomi novelli ilmumisest on palju vett merre voolanud ning «Sitt, Kusi, Pask, Tatt ja Okse / hakkasid vanaks jääma» (lk 73), nendib nüüd Maarja Kangro.

Mõni luuletus kirjeldab (nt «Vana armuke», lk 34), teised puänteerivad suisa anekdootlikult (nt «Burksiroosid», lk 18; «Mäda korv», lk 20), kolmandad pühenduvad ühele sõnale («Seesam, seesam, vabanda!», lk 69; «Prints vabandus», lk 6). Kangro siiski ei lase ilmsetel keelemängudel enda tekste haarata, üldse väldib ta kõike ilmset.

«Kunstiteadlase jõulupuu» värsid püüavad võrku mingi tunde, hetke, meeleolu. Killu elust, mis on kõigi silme all, aga mida igaüks ei oska sõnadega väljendada – seda suurem on äratundmisrõõm. Kuigi tundub, et autor ei tahaks «mingit kindlat rida ajada», moodustavad killud kontseptuaalse terviku. Autori filigraanne detailimärkamine annab edasi meie aja elu absurdi.

Ja siit tuleb teiseks (kes «esiteks» veel mäletab). Luule on paraku isegi kirjandussõprade seas üsna marginaalne lugemisvara, seda tunnistavad pisikesed tiraažid, mida ikkagi maha ei müüda. Olen kuulnud inimesi selgitamas, et neil on luulet raskem mõista, sõnad jäävad sõnadeks, autori originaalsed hingevalud jätavad külmaks ja üldse tundub, et tehakse kunsti kunsti pärast. Et luulesse ei saa «sisse minna».

«Kunstiteadlase jõulupuu» võiks olla üks neid raamatuid, mis lugejaid 21. sajandil luule juurde toob. Ühest küljest sellepärast, et ajal, mil statistika järgi jõuavad nii pika artikli puhul kui see siin selle lause lugemiseni vaid üksikud kampsunikandjad, sobiks luule meie aja vormiks.

Lühike vorm, mis võiks asendada Twitterite ja netikommentaaride lugemist. Viimased aitavad olemisega hakkama saamiseks aju välja lülitada ja vaimu nüristada, hea luule pakub aga intellektuaalse tasandi kõrval katartilist vabanemist ning võimalust võtta kunstlikke mõtte-, ühiskondlikke jm konstruktsioone kunstina. Kõrvalpilku, mis lõpetab paranoiad ja enda liiga tõsiselt võtmise, või vähemalt aitab end taluda. Juhtugu mis tahes, üks võimalus on alati: «Nimetagem siis see, mis juhtus, kunstiks.» (lk 76)

Teisalt sellepärast, et meeldib see või mitte, Maarja Kangro kirjutab meie ajastust selle ajastu enda keeles. Nt tema luuleleksikas ei vastandu slängisõnad, roppused, brändinimetused, väga tänapäevaseid asju tähistavad sõnad jne mingile «õigele poeetilisele sõnavarale», siin ei ole mõte luua võõristusefekt «paha» tänapäeva ja «vanade õilsate aegade» vahele. Eesmärk ei ole kritiseerida kaasaegset elu, vaid selline kaasaegne elu ongi. Võib-olla totter, aga inimlik: «Tegime häält ja tantsisime, / tuterdasime kaelakuti» (76). Sama orgaanilised on siin intertekstuaalsed viited jne.

Jätsin meelega kõrvale «Maarja kui naisluuletaja». Tema feminism väljendukski nagu selles, et ta naiseks olemist ei rõhuta, aga ka ei salga. Nagu ei pea eraldi välja tooma kosmopoliitsust, mis ei olegi teema – luuletaja luuletab Roomas, Ateenas (ja muidugi kõigi eestlaste lemmikul Lykavittόse mäel), Raekal jne. Pole mingi uudis, et inimene ei ole aheldatud oma kodukülla.

Aga ühest mehest tahaks küll rääkida. Kõigi nelja luulekogu esikaanel valgel taustal peesitab Mees, kõik neli kujundanud-joonistanud Kirke Kangro ja/või Andro Küün (Jaanus Valk ehk Kalju Kruusa). Ma ei oska öelda, millise aastakäigu kaanepoiss kõige napakam näib.

Kas paljas ja karvane võrkkiiges istuv 2006. aasta Alfaisane, 2007. aasta karvutu, alasti ja abitu looteasendis Mees, 2008. aasta suure lillebuketiga ja triiksärgiga ontlik Mees. Või viimane. Igal juhul on Mees vanaks jäänud, totra mütsi pähe tõmmanud ja esimest korda ta tagakaanele enam ei jõuagi.

Annaks siis Jumal, et Kangro ära ei kupsahtaks ja ikka edasi tiksuks.

Raamat

Maarja Kangro
«Kunsti­teadlase jõulupuu»
Eesti Keele Sihtasutus 2010
76 lk

Tagasi üles