Riho Västrik on romantik, kellele meeldib vist Rousseau. Igatahes armastab ta seigelda seal, kus inimene ennast pisikesena tunneb, imeväikese killuna suurest ja hõlmamatust loodusest. Et siis selle stiihiast hingeülendust tunda ja seda õilistada.
Kuidas pisike inimene kohtub suure Leenaga
21. aprill 2011, 17:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kord ajab ta kaugel põhjas Middendorffi, kord muskusveiste jälgi. Kaugel ja jälgedes kõnnib ta ka oma kahes uues filmis, mis homsest ühise peakirja «Suur jõgi» all kinolinale jõuavad – koos rännukaaslase Vassili Sarana ja Arvo Viluga sõlmitakse neis kokku ühe jõe kaks otsa, mida lahutab ei rohkem ega vähem kui 4400 kilomeetrit.
See on Leena, mis algab väikese ojana Baikali-lähedasest järvesilmast ja lõpeb Põhja-Jäämeres, moodustades Arktika suurima delta – 7000 kilomeetrit jõeharusid, 30 000 järve ja 1500 saart, mille pindala on võrreldav peaaegu et Eestiga ja mille kohta aastakümneid tagasi sealt üle lennanud Lennart Meri kirjutas, et see on kaunis ja meeletu maastik, milles vesi ja maa teineteisest sajakäeliselt ja tuhandejalgselt läbi põimuvad, nagu mõnes Kamasuutra ürgses loomisaktis, ja et sisenemine sinna nõuab hulljulgust ja väljapääsemine sellele lisaks veel lõngakera.
Västrik ei lenda, tema proovib selle omal jalal järele, kuigi lõngakera tal varuks ei ole. Esimeses filmis rännatakse 300 kilomeetrit läbi taiga, teises 130 kilomeetrit läbi tundra, seda linnulennult, ajuti 400-kilogrammise koormaga kummipaati madala vee tõttu enese järel vedades.
Tähelepanekud, mis mitu kuud vältavate rännakute jooksul tehakse, valatakse loodusreisikirjadeks, kuhu on sisse kirjutatud ka rännakuliste endi subjektiivne vaev või ülendus. Nii ei saa me teada mitte üksnes seda, milline uskumatu töönarkomaan on seedrimänsak, kes ehitab enesele aasta jooksul kuni 30 000 toiduladu, igas umbes 20 pähklit, või kuidas näeb välja selle karu soe junn, kes on äsja maiustanud pähklitega, vaid ka seda, millist vaeva nõuab delta lõputus labürindis orienteerumine või mida võib kaasa tuua tee lõikamine üle soo.
Riho Västriku autoritekst, mis filme saadab, on terane, suuteline vaid mõne üksiku, kuid tabava detaili abil portreteerima tervet linnu- või loomaliiki, aga ka vaoshoitud, kohati liigagi, vist sama rahulikult voolav nagu Leena ise, kuigi poeetiline puudutus, tundlemine ei puudu siitki – ja see on ainult vesi «Suure jõe» veskile.
«Alglätet ümbritsev taiga on nagu sinerdav maailmameri, lõputu, haaramatu ja ohtlik...» või «Me kulgeme seedritest koosneva muinasjutulise metsakrooni all, kus paljude puude vanus ületab 600 aastat». Mitte küll Lennart Meri, aga siiski – võinuks ehk veelgi kaugemale minna, arvestades, et tegu on autori-, mitte põhjaliku, kuid kiretu ülevaatefilmiga, mida meile telerist nagunii looduse kohta iga päev pakutakse.
Mis aga peamine, see pole film mitte ainult loodusest, vaid inimesest ja loodusest, selle teadvustamisest, et oleme ainult kübe – just see on see, mis «Suure jõe» nõnda huvitavaks teeb.
Uus film kinolevis
«Retk Leena lättele»
Stsenarist ja režissöör Vassili Sarana. Operaatorid Arvo Vilu, Vassili Sarana ja Joosep Matjus.
Helilooja Seppo Vanhatalo
Vesilind 2010
«Delta»
Stsenaristid Vassili Sarana ja Liina Triškina. Režissöör Vassili Sarana. Operaatorid Arvo Vilu ja Vassili Sarana. Helilooja Seppo Vanhatalo
Vesilind 2011
Alates 22. aprillist Tallinna
kinos Artis