Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles ei ole midagi üllatavat, kui keegi sõidab Läti pealinna vaatama näiteks Foo Fightersit või Red Hot Chili Peppersit. Kui eesmärgiks on aga nüüdisaegne tsirkus, siis tekitab see tavaliselt vestluses pausi. Kohati venib paus isegi nii pikaks, et järgmine kord tundub mõistlikum öelda vastuseks Loch Nessi koletist või midagi muud sellist. Neid on mõistusel lihtsam haarata. Kerget kohmetust ei saa aga pahaks panna, sest isegi lühike ReRiga festival Riias tõestas, kui mitmekülgne on etenduskunst, kus kõige olulisem artisti x-faktor.
Igal pool maailmas, nagu ka Eestis, murtakse kõvasti pead selle üle, kuidas selgitada publikule, et mis asi on nüüdisaegne tsirkus. Ei ole see tants, ei ole see teater. On nagu midagi nende vahepealset, aga samas nagu ei ole ka. Kõige lihtsam seletus: see on võimekus jutustada lugu, tehes peadpööritavaid trikke. Samas tuleb tunnistada, et selline selgitus on väga labane. Oluliselt lihtsam on keegi käekõrval mõnda lavastust vaatama viia.
Ei tea, kas uudishimust või millestki muust, kuid õhtuti oli 500-kohaline Palladium Riia kesklinnas inimesi täis. Kusjuures tegemist ei ole mingi suvalise urkaga, vaid ärksama kultuurihuviga inimesele teada-tuntud kohaga. Näiteks on seal esinenud nii Elephants From Neptune kui ka Ewert and The Two Dragons. Tõsi, tegemist ei ole kõige suurem lavaga ja mõeldud on see rohkem muusika kuulamiseks kui tsirkuse vaatamiseks. Lavale ei mahtunud hästi ära nii mitmemeetrine Hiina post kui ka selle tipus olev artist, kel oli pidev oht pea vastu prožektorit ära lüüa. Samuti ei näinud tagumistest ridadest maas toimunut, sest kõik istekohad olid ühel tasapinnal.
Väikestest ebamugavustest hoolimata oli närvekõditav vaadata, kuidas 85 kg kaaluv blond mees ripub ainult oma pika patsi abil mitme meetri kõrgusel või kuidas kaks inimest võtavad õhus nööridel kujundeid, mille autoriks võiks vabalt olla Michelangelo. Nüüdisaegse tsirkuse puhul on mõnus see, et selle nautimiseks ei pea teadma viimast kui üht detaili. Niikuinii paelub esialgu artisti parem treenitus ja normaalse hirmu puudumine. Seetõttu meenub alles kodus, et ühes lavastuses kandsid mehed laval miskipärast seelikuid ja teises oli naine topless.
Kõige vapramad esinesid aga hoopis Riia vanalinnas. Seal sai ülevaate tsirkuseduo Kate ja Pasi argiõhtutest ning tuleb välja, et mitte igas kodus ei istuta mugavalt teleri ees. Leidub koguni perekondi, kus graatsiliselt lendavad õhus kordamööda nii naine kui mees. Kuna tänaval valib lavastuse tempo möödakäija, siis kogu kava on kiire. Vahetused toimuvad isegi nii kärmelt, et nutiajastu publik ei jõua taskust telefoni haarata, kartuses midagi maha magada.
Täiesti külmaks jättis publiku rootslaste «100% circus» algus. See oli üldse üks huvitav valik, sest festivalikorraldaja Mārtiņš Ķibers nägi seda ise ka alles esimest korda. Risk õigustas ennast, sest esinejatel Mikkel Hobitzil ja Julien Augeril on midagi, mida on vähestel ja mis lummab jäägitult. Pärast ragisevat algust läks kõik tõusvas joones ning ülejäänud aja hoidsid kaks noormeest inimesi saalis põhimõtteliselt enda peos.
«Somke and mirrors» oli aga midagi, mis sobiks hästi Baltoscandalile. Festivalide lemmik võeti soojalt vastu ja oli täitsa mõistetav, miks nad on ära mainitud mainekal Edinburgh Fringe'i festivalil. Etendus ei hakanud tühjast kohast ja nii lugu kui selle esitus oli viimseni viimistletud. Eriti hea oli valgus. Laval näidati täpselt seda, mida taheti, ja publiku pilgul ei tekkinud sekundikski võimalust ekselda. Häiris ainult üks asi. Nimelt võiks kuskil kirjas olla reegel, mis lubab närvihaigelt tulesid vilgutada ainult kümme sekundit. Rohkem ei ole tõesti vaja, kui tegemist ei ole reiviga.
The Ricochet Project «Smoke and mirrors», fotol Cohdi Harrell ja naine on Laura Stokes.Foto: Kate Russell
Ehkki Ameerikas on nüüdisaegne tsirkus pigem lapsekingades, oli «Smoke and mirrors» sisult sügav. Panuseid ei tehtud triki raskusastmele, vaid emotsioonile. Kulminatsiooniks oli kahe inimese ühine hingetõmme. Seda oli ainult üks ja see ei olnud pikk, aga see oli kõikehõlmav. Müügiargumendina on see muidugi nõrk, aga selle silmapilgu jooksul hingas kogu saal rahulolevalt koos ja see oli võimas. Lisaks ei näinud seda keegi tulemas.
Nüüdisaegne tsirkus on nõudlik. Siin ei saa artist ainult trikkide või talendi peal ligu lasta. Pinge säilitamine on keeruline, sest vaataja harjub kõigega ning tavaliseks muutub koguni see, mis enne tundus eiravat gravitatsiooni. Tuleb osata üllatada ja see peab olema päriselt ootamatu. Kui see õnnestub, siis lahkub publik saalist, soovides enamat, ja kui mitte, siis läheb ta järgmine kord vaatama Cirque du Soleil’d. Seal lüüakse vaataja pikali sära ja glamuuriga, mida igapäevaelus ei leidu ja mis annab võimaluse põgeneda hallist argipäevast. ReRiga festival tegi seda kõike, aga siirusega.
/nginx/o/2017/09/12/7095143t1h7a5f.jpg)
/nginx/o/2017/09/12/7095127t1hb851.jpg)
/nginx/o/2017/09/12/7095119t1h791d.jpg)
/nginx/o/2017/09/12/7095129t1h5dde.jpg)