Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

S***st saia teha ehk kuidas tulevikust saab arhitektuur

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arhitekt Claudia Pasquero Paljassaare tulevikumaastiku mudeli taustal | FOTO: Tõnu Tunnel

Rotermanni soolalaos asuvas arhitektuurimuuseumis toimuva Tallinna arhitektuuribiennaali tänavune kuraatorinäitus on nimetatud väga mõistatuslikult: «Antropotseeni saar». Seda visualiseerides ilmub millegipärast silmade ette Riho Undi ja Hardi Volmeri krigiseva masinaajastu animatsioon «Nõiutud saar» Lepo Sumera futuristliku muusikaga. «Antropotseeni saar» aga on n-ö post-masin ja näeb välja, nagu oleks see disainitud mõne küberpunk-romaanist tehtava teatriversiooni tarbeks.

Elektrooniline keskkond, tuleviku materjalid; bioloogia, arvutite ja arhitektuuri kohtumine; poeetilise olekuga objektide nagu «siidiussi kasvatud biokiudstruktuur» või «õhuvoolu toimel tekkinud vormid bioplasti pinnal» vaikne, kuid vääramatu kohalolu. Infograafikate värvilise valguse laigud ja rohkelt elegantset pimedust. Kui see on tulevik, siis sellises tulevikus tahan ma elada, mõtlen.

Vaade näitusele "Antropotseeni saar" | FOTO: Marco Poletto

Tänavuse kuraatorinäituse on kokku pannud itaalia päritolu, peamiselt Londonis tegutsev arhitekt, ökoloog ja urbanist Claudia Pasquero, kes muide valiti hiljuti maineka tehnokultuuri ajakirja Wired «nutikate nimekirja ».

Pasquero on tark ja ta vaatab tulevikku. Räägib ta kiiresti ja kasutab sõnu, millest pooli ma ei tea. Seega palun tal aeg-ajalt mind mõttekäigule järele oodata. Juhtub ka nii, et lasen mõttekäigul minevikku kaduda, lootuses, et selle juurde kord jälle tagasi tullakse. Õnneks aeg-ajalt ka tullakse.

Linnadisaini eksperiment

Ta on üks Londonis tegutseva ecoLogicStudio asutaja (koos Marco Polettoga), mille tegevust on kirjeldatud järgmiselt: «Nad ühendavad oma töös digitaalsed «käsitööoskused» ja strateegilised kriitilised kontseptsioonid eesmärgiga leida uuenduslikke lahendusi tuleviku naturaalmajanduslikule linnaehitusele.» Kuulen teda mitu korda kasutamas ka väljendid «industriaalse-eelne», kuhu digitaalne käsitöölisus meid viia võib, muutudes seega ühtaegu ka industriaalsusejärgseks. Industriaalne on meie elukeskkonna tuksi keeranud, nüüd peame selles olukorras elama ja püüdma seda kuidagi enda kasuks pöörata.

Mõni aasta tagasi pakkus ecoLogicStudio välja arenduskava Rootsi väikelinnale nimega Simrishamn. «Taastuvenergia vallas on maailmas tehtud hulgaliselt jõupingutusi tuule, päikese, biomassi ja -gaasi ressursi kasutamiseks, kuid vetikaenergia on seni jäänud suurema tähelepanuta,» on nad öelnud. Vetikad võiksid ideaalis toota ligikaudu 80 protsenti maailma hapnikust, neist saab juba biokütust ja nad puhastavad vett.

ecoLogicStudio kavandatud Simrishamni vetikafarmi projekti järgi toimiks kogu linn vetikatootjana ning tootmisega seonduvate valdkondade uurimiskeskusena. Küllap elavdaks katseprojekt rannikuäärse väikelinna turismi ja majandustki, sest kava kaasab kalatööstuse, ehitajad ja farmerid, linna plaanitakse rajada muu hulgas ka vetikaspaa ning -muuseum. (Veronika Valgu intervjuu Claudia Pasqueroga «Tuleviku arhitekt – kirglik, kriitiline, süsteemne?», Sirp 6.06 2013.)

Lisaks on ta ametinimetused järgmised: Urban Morphogenesis Labi direktor, Londoni Ülikooli kolledži Bartletti arhitektuurikooli lektor, Kataloonia Kõrgema Arhitektuuriinstituudi vanemtuutor. Alates sellest kuust on ta Innsbrucki Ülikooli maastikuarhitektuuri professor.

«Antropotseeni saart» nimetab ta ise linnadisaini eksperimendiks. Wikipedia kirjeldab antropotseeni järgmiselt: «See on ajastik, mida võib pidada inimese ajajärguks, milles inimtegevus ja meie ühiskond on muutunud Maad globaalselt ja geofüüsikaliselt muutvaks jõuks.»

Vaade kollektiivi Noumena teosele "Robootilised asulad" | FOTO: Tõnu Tunnel

Claudia Pasquero selgitab «Antropotseeni saart» ka kui arhitekti uuenenud olukorda antropotseeni tingimustes. «Kui arhitektuur kui mõiste renessansi ajal Firenzes tekkis, oli biosfääri kohalolu märksa tugevam kui praegu. Arhitektuur siis kui inimese ja keskkonna vaheline raamistus ja lävimine. Praeguseks on urbanosfäär ja tehnosfäär ja need inimtekkelised sfäärid nii palju biosfääri arvelt ruumi endale võtnud, et ka arhitektuurist kui raamistusest sellise kujul enam ei piisa. Pigem peame rääkima mingisugustest ühendavatest voolustest inimtekkelise ja looduse vahel. Tulevikuarhitektuur on pigem midagi sellist, milles igaüks võib kaasa lüüa, igaüks võib rohujuuretasandilt linna ehitada.»

Mitteinimlik vaatekoht

Biennaali kuraatorinäitus keskendub ühele konkreetsele piirkonnale: Tallinna lähedal asuvale Paljassaare poolsaarele. Kuna seal on reoveejaam, looduskaitseala, vajalik linnalähedus ja arenduspotentsiaal ning seda väga väikesel pindalal, saavad inimlik ja looduslik seal prototüübiks vajalikul määral kokku. Praegu kujundavad seda Pasquero hinnangul kaks konservatiivset ideoloogiat: keskkonnakaitse ideoloogia näeb ette piirkonna näiliselt metsiku looduse säilitamist, kommertsarenduse ideoloogia aga selle ümberkujundamist looduslähedase linnakeskkonna ideaali alusel.

«Meie pakume välja alternatiivse vaatekoha, mida võiks nimetada mitteinimlikuks. Biennaali eesmärk on kiirendada Tallinna linnakihistuse peale uue bioinfokihistuse rajamist. See kihistus töötleks linna jäätmeid molekulaartasandil, ühtlasi tootes, salvestades ja tarbides energiat.»

IAAC- Mikroplasti bioagregatsiooni test. Uuringud mikroskoobiga | FOTO: Repro

Vanasti öeldi sellise asja kohta «sitast saia tegema», millega kuraator enam-vähem nõustub. Läänemeri on Euroopa saastatumaid. Pasquero räägib, et võime ju teha suuri lehepealkirju stiilis «Meri on saastatud ja peame selle puhtaks saama», aga ega sellest suuremat kasu poleks. «Paraku on mere ainevahetus inimese tõttu muutunud ja varasemaid olekuid enam saavutada pole võimalik – see oleks utoopiline, umbes nagu öelda, et tahan olla 20 aastat noorem. See võib olla halb, võib olla hea, kuid kahjuks pole see võimalik.»

Küsin Claudia Pasquerolt, kas teda võib nimetada «lootusega futuristiks». Ta vastab selle peale, et lootusega pole siin midagi tegemist, ikka tuleb tegutseda.

Niisiis, käime justkui droonina näituseskeemi üle.  Kuraatorinäituse aluseks olev projekt «Antropotseeni saar» toimib ühtaegu Paljassaare poolsaart käsitleva projektettepanekuna ning näituse enda korralduspõhimõttena. Näituse sissepääsu juures tervitab külastajaid projekti saamislugu tutvustav video.

Linkscale- Läänemere tasandite vahelised suhted | FOTO: Repro

Seejärel saab liikuda põhisaali, kus eksponeerivad oma töid laboratooriumid ja disainerid,  nagu Biothing, Linkscale ja Heather Barnett, kes uurivad tehisintellekti ja biotehisintellekti vallas tehtud avastuste rakendatavust suurtel territooriumidel. Näitus jätkub Appareili, ecoLogicStudio ja Noumena töödega, mis esitavad masinlikke protokolle territooriumi hõlvamiseks linna, poolsaare ja aine tasandil.

Muuseumi ülakorrusel annavad Experimental Architecture, IAAC, BiotA Labi ja Urban Morphogenesis Labi tööd külastajatele ettekujutuse antropotseeni saare projekti aine- ja mikrotasandist. Tööd pakuvad näiteid sellest, kuidas bio- ja infotehnoloogia võimaldavad Paljassaare piirkonnas praegu toimuvate protsesside ainevahetust muuta ja protsesse ümber kodeerida.

Claudio Pasquero rõhutab, et tegemist pole mitte väljanäitusega, vaid laboratooriumi või koostöömudeliga.

Tuleb igaks juhuks rõhutada, et «Antropotseeni saare» puhul on hetkel tegemist siiski mudeliga, kuid mudeliga homseks või ülehomseks päevaks.

Mõned nopped nädalavahetuse TABi programmist

1. Telliskivi loomelinnakusse tasub minna juba ainuüksi sellepärast, et vaadata ära disainer Jaanus Orgusaare objekt nimega Zome, mis püstitati sinna TABi avanädalavahetuseks. Zome on nüüdisaegne jurta, mis koosneb identsetest voogavatest siugudest, mis on vibuna paindes. Telgi konstrueerimise aluseks oleva võrgustiku 72 kuldlõikelist rombi annavad vormile voolavuse ja plastilisuse; samasugust bioonilist struktuuri kohtab paljude sakraalsete ehitiste juures. Materjalideks on 9 mm kasevineer, mille eeliseks on painduvus, ent kokkupanduna jäikus, ja paadiriie, mis peab vastu ka karmimatele tuultele ja vihmadele. TABi nädalavahetuseks saab jurtast festivali infopunkt, nii et objekti saab ka seestpoolt imetleda.

2. Telliskivvi suundudes tasub läbi astuda Balti jaama jalakäijate tunnelist, kus on avatud TAB 2017 arhitektuurikoolide näitus «bio.Kool», kus oma õppe- ja teadusprojektidest räägivad 16 põnevat arhitektuurikõrgkooli 11 riigist. Kuidas üle maailma arhitektuuri õpetatakse? Kus millest räägitakse?

3. Mööda Ahtri tänavat sõitjad – ja need, kes arhitektuurimuuseumisse biennaali peanäitusele lähevad – saavad vaadata muuseumi ees TABi suurt puitinstallatsiooni «Digitaalsed ehitusplokid», mille autor on Londonis tegutsev põnev uue põlvkonna arhitekt Gilles Retsin. Retsini installatsioon koosneb lihtsatest, ent koos äärmiselt mõjuvatest elementidest – hõlpsasti kokkupandavatest, jäikadest ja õõnsatest puitkastidest, millest saab kokku laduda suuri struktuure pea sama kiiresti kui lapsed Lego klotsidest. Retsini sõnul võiksid sellised puitkastid olla tulevikus isegi suuremate hoonete ehitusmaterjaliks: tegu on tõelise homsesse päeva vaatava arhitektuurimõttega.

4. Pärnu mnt 6 asuvas disaini- ja arhitektuurigaleriist (tallinlastele ikka veel tuntud kui Laste Maailma galerii) leiab kuni 24. septembrini avatud näituse «BEL:EST. Euroopa laboratoorium Brüsselis», mis on kümne Eesti ja Belgia arhitektuuribüroo maavõistlus Brüsseli linnaruumi paremaks muutmise teemal. Me kõik teame, et Euroopa kvartal Brüsselis on üks kõige tänamatumaid ja ebasõbralikumaid paiku Euroopa südames. Eesti ja Belgia arhitektid harutasid osadeks lahti viit linnaruumiprobleemi ja pakkusid näituseks välja kas kommentaari või lahenduse. Kes kardab, et aru ei saa, siis arhitektid selgitavad näitusel videotes oma ideed lahti.

5. Terve avanädalavahetuse jooksul võib sisse astuda TAB Klubisse Telliskivi kvartalis baaris Pudel: sealt leiab nii arhitektuuriteemalisi filme, debatte, arhitektuuriviktoriini jms – ja õhtuti muusika.

6. Laupäeval, 16. septembril kell 13 avavad EKA arhitektuuritudengid Harju tänaval eksperimentaalse varjualuse SOPID, mis jääb linnakodanikele ja külalistele katsetamiseks kuni 5. novembrini – varjualuse sisse saab igaüks linnakärast peitu pugeda ja läbi aukude ümbritsevat piiluda. Avamisel räägib meeskond varjualuse ideest ja sündimisest.

Tagasi üles