Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuldne Mask tuleb Eestisse äikesepilve alt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
3184289 09/04/2017 Theater and film director Kirill Serebrennikov, center, charged with embezzlement, after a hearing at the Moscow City Court, which considered an appeal filed by Serebrennikov's lawyer against the director's house arrest. The court left Gogol Center artistic director Serebrennikov under house arrest. Ramil Sitdikov/Sputnik | FOTO: Ramil Sitdikov/Sputnik

Kolmeteistkümnendat korda Venemaa parimaid teatrilavastusi tutvustav festival Kuldne Mask Eestis leiab seekord (5.–17. oktoober) aset tavalisest mõnevõrra erinevas õhustikus. On ju vene teatrielu ümber toimuv olnud viimastel kuudel erilise meediahuvi all nii kodumaal kui kaugemalgi.

Asi algas 23. mail, kui juurdlusorganid korraldasid suure kära saatel läbiotsimise Moskva viimaste aastate ühes populaarsemas ja ka rahvusvaheliselt tuntumas teatris Gogol-Tsentr ning selle juhi Kirill Serebrennikovi korteris.

Kuu aega hiljem arreteeriti ning viibib tänaseni vanglas teatri endine direktor, kunagine Vene Teatriliidu tegevjuht Aleksei Malobrodski. 22. augustil võeti Peterburis otse filmivõtete ajal öösel hotellis vahi alla ka Serebrennikov, kes pärast trellide taga veedetud ööpäeva jäeti (praegu kuni 19. oktoobrini) koduaresti. 30. augusti Postimehes on kogu seda lugu valgustanud Jaanus Piirsalu («Õppetund Venemaa kultuurieliidile»). Lisan omalt poolt veel mõne kommentaari ja vahepeal selgunud asjaolud.

Ametlikult süüdistatakse Serebrennikovi selles, et juhtinud aastail 2011–2014 Moskvas Kurski vaksali lähedale endise veinitehase (Vinzavod) territooriumile kerkinud kultuurilinnakus projekti «Platvorm», mis ühendas teatri-, tantsu-, muusika- ja meediakunsti, on ta koos kaasosalistega ebasihipäraselt kasutanud 68 miljonit rubla (ca 1 miljon eurot). Kogu projektile eraldas riik nelja aasta jooksul 210 miljonit rubla.

Asja teeb eriti pikantseks see, et projektile eraldati raha otse president Putini ukaasi alusel kultuuriministeeriumi kaudu, mis praeguses juurdluses esineb n-ö kahjukannatajana. Süüdistus põhineb projekti raamatupidajana töötanud Niina Masljajeva tunnistustel. Ta on olnud vanglas alates 24. maist. Masljajeva on andnud ütlusi, et just Serebrennikov olevatki organiseerinud kuritegeliku grupi, kes tegeles rahapesuga.

Kogu loos on tõde see, et enne 2012. aastal teatrijuhiks määramist organiseeris Serebrennikov tõepoolest MTÜ Seitsmes Stuudio, kuhu koondusid tema õpilased Moskva Kunstiteatri kõrgemast teatrikoolist. Ja just selle MTÜ kaudu toimus projekti «Platvorm» rahastamine.

Praeguseks on lisaks raamatupidajale esitatud süüdistus ka Seitsmenda Stuudio endisele direktorile Juri Itkinile, kes viibib samuti koduarestis. Kuna teadaolevalt pole kedagi süüdistatud varguses, vaid just pettuses ehk vahendite ebasihipärases kasutamises, siis võib arvata, et teatud osa (kolmandik?) projekti kuludest on välja makstud sularahas, mille saamiseks kasutati ilmselt fiktiivseid firmasid ja arveid.

Iga Venemaal (ja mitte ainult) teatrit juhtinud inimene saab muidugi aru sularaharingluse paratamatusest selles sfääris. Lisaks sellele on Serebrennikov tuntud kui kunstnik, kes oma ideede teostamisel raha eriti ei loe, jättes selle ülesande tema teenistuses olevatele majandusinimestele.

Nii jõudis suure finantspuudujäägi ja pankroti äärele ka nii arhitektuuriliselt kui ka oma tegevuse mastaabilt väljapaistev Gogol-Tsentr, mis loodi endises raudteeklubis tegutsenud Gogoli-nimelise teatri baasil (seetõttu lahkuski sealt kaks aastat tagasi töölt praegu vangis istuv Malobrodski.) Küllap käisid asjad nii ka Seitsmendas Stuudios ja võib eeldada, et teatud osa rahapesu-süüdistuste formaal-juriidilise tõestamisega uurijail raskusi ei teki.

Küll aga eitab Serebrennikov oma vastutust finantsküsimustes. Samas ei usu Serebrennikovi ja Malobrodski kaitseks välja astunud vene kultuurieliit, et jutt võiks olla raha kõrvaldamisest isikliku kasu saamiseks. Eriti teravat protesti tekitab seejuures kultuuritegelaste vanglas või koduarestis hoidmine, samal ajal kui hoopiski tõsisemate süüdistustega inimeste puhul on piirdutud riigist väljasõidu keeluga.

Peamine küsimus on, kellele ja milleks on kogu seda kära vaja, kui oleks võinud piirduda finantskahtlustuste vaikse uurimisega ning siis juba arusaadava süüdistusega kohtuprotsessil.

Serebrennikovi näol on tegemist praegu Venemaa kahtlemata ühe rahvusvaheliselt kõige kuulsama lavastaja-režissööriga, kellele juunis anti ka Euroopa Liidu toetatud «Uue teatrireaalsuse» preemia, mis on sisuliselt Euroopa kõige prestiižikam teatriauhind. Tema tööd on esindanud Venemaad nii Avignoni teatrifestivali põhiprogrammis kui ka Cannes'i filmifestivalil.

Serebrennikov on palju lavastanud ka välismaal, mitmel korral muide Läti Rahvusteatris, ka praegu oodatakse teda taas tööle Stuttgardi Ooperiteatrisse. Seetõttu meenutatakse seoses tema vahistamisega sageli maailmakuulsa Vsevolod Meierholdi saatust, kes 1940. aastal hukati.

Samas on tema lavastused ja filmid teravalt ühiskonnakriitilised ning ka vormivõtteilt tavateadvust epateerivad. Viimane skandaal juhtus mais, kui kaks päeva enne esietendust «lükati aastaks edasi» Moskva Suures Teatris väljakuulutatud ja väljamüüdud balleti «Nurejev» lavastus, mille ühe kujunduselemendina rändas läbi sotsiaalvõrgustiku legendaarse geitantsija suur alastifoto. Detsembris 2016 nägime Tallinnas Talveöö Unenäo festivalil tema lavastust «Õpilane» ning varem kinoekraanidel selle põhjal loodud filmi «Märter» (pealkirjaks tegelikult venekeelne sõnademäng – (m)utšenik), mis on teravalt antiklerikaalne.

Ühe kuulduse kohaselt vallandanudki kogu praeguse nõiajahi just patriarhi kultuurinõukogu sekretär (Moskva Kinoinstituudi haridusega) Tihhon Ševkunov, kes olevat Putinile näidanud ühte eriti õigeusu- ning diktatuurivastast lõiku tollest filmist.

Loomulikult eitavad võimud käimasoleva finantsjuurdluse seost Serebrennikovi loodava kunstiga. Asi on saanud juba sellise kõla, et mõni päev tagasi pidi seda tegema ka Putin ise Hiinas (sic!) antud pressikonverentsil, kus ta rõhutas, et toetanud Serebrennikovi ettevõtmisi aastate jooksul kokku miljardi (!) rublaga, on ebaõiglane süüdistada võime tema loomingulises tagakiusamises.

President tõi paralleeli, et finantskuritegude eest kahtlustatavate hulgas on praegu ka kultuuriministri endine asetäitja, Ermitaaži asedirektor jt, keda ei saa ju pelgalt seepärast süüdistustest vabastada, et neil on kokkupuuteid kultuurisfääriga.

Sisuliselt tundub kõige tõenäosem, et Serebrennikovi-looga sooviti kogu kunstintelligentsile anda märku sellest, et tuleb võtta tõsiselt Venemaa kultuuripoliitika viimastel aastatel (alates minister Vladimir Medinski kohalemääramisest 2012) palju kordi rõhutatud põhiteesi, et riigi rahalise toetusega tehtav kunst peab olema patriootlik ega tohi olla väljakutsuvalt riigikriitiline ehk tegelikkust «mustav», nagu tavatsetakse öelda. Seetõttu võidi planeerida Serebrennikovi juhtum kunstirahvale sama hoiatuslikku tähendust omavaks, kui Hodorkovskiga toimunu oli oligarhidele.

Mõistetav on, miks valiti ohvriks Serebrennikov. Kõigepealt on just tema ettevõtmiste ümber liikunud viimastel aastatel tõesti palju raha, mis ühelt poolt peaks olema kolleegid kadedaks teinud, teisalt aga annab kindla lootuse vajaduse korral mingeid finantsreeglite rikkumisi tuvastada.

Teada oli ka see, et Serebrennikovi kohale määranud ja teda toetanud võimukandjad on nüüdseks kas ametist lahkunud (Moskva linna kultuurijuht Sergei Kapkov) või oma sisepoliitilise mõju oluliselt minetanud (endine presidendi administratsiooni asejuht Vladislav Surkov).

Ka Serebrennikovi päritolu (isa juut, ema ukrainlane) ning kuuldavasti ka seksuaalne orientatsioon (millele vihjati koguni telekanali Rossija saates) ei lisa tavakodaniku silmis talle poolehoidu.

Neil põhjustel võisid võimud eeldada, et teda kaitsta soovijaid ei ole palju. Kunstirahvas sai aga suurepäraselt aru, et tegemist on hoiatuslasuga, ning asus üsna üksmeelselt kaitsma tegelikult omaenda loomevabadust, sest on selge, et ilma riikliku rahastuseta pole tõsiseltvõetava ja publikuni jõudva kunsti loomine Venemaal (nagu ka paljudes teistes riikides ja Eestiski) lihtsalt võimalik. Kui sellega peaksid kaasnema ka riiklikud ettekirjutused nii sisule kui vormile, on loomevõimet hävitav tsensuur taas tagasi.

Serebrennikoviga toimuvat hinnatakse seetõttu üsna üksmeelselt kui poliitilist protsessi ning nõutakse tema ja ta kaaslaste isikliku ja tööalase vabaduse taastamist kohtueelse uurimise ajal. Nõudjate hulgas on pea kõik Venemaa teatri-, filmi- ja muusikakunsti esimese suurusjärgu tähed (Vladimir Spivakovist Aleksei Sokurovini ja Aleksandr Kaljaginist Jevgeni Mironovini).

Kusjuures protestijate ning Serebrennikovi eest isiklikku ja rahalist tagatist pakkujate seas on ka mitmeid Putini ametlikke usaldusisikuid tema eelmisest valimiskampaaniast ning suurte kunstikollektiivide juhte (Suure Teatri direktor Vladimir Urin, Kunstiteatri direktor Oleg Tabakov jt), kes alles hiljuti toetasid avalikult Krimmi liidendamist Venemaaga.

Seekord ei piirduta mitte lihtsalt petitsioonidega, vaid paljud kuulsused, kelle nägu on tavainimestele ekraanidelt teada, tulid oma kolleegile  toetust avaldama nii kohtumaja ette kui ka saali, kus juba kahel korral on arutatud tema kinnipidamisrežiimi.

Koduarestist vabastamise eest on pakutud 68 miljoni rubla suurust kautsjoni, tulemuseks seni vaid see, et kohtunik lubas lavastajale kuni kahetunniseid õhtuseid jalutuskäike mikrorajooni piires ilma õiguseta suhelda kellegagi peale lähisugulaste.

Selline on siis õhkkond Moskva teatriilmas, kust saabuvad Kuldse Maski lavastused. Esinejaid soojalt vastu võttes saame meiegi avaldada oma toetust ja solidaarsust vene kultuurieliidile nende saatust võib-olla pikkadeks aastateks otsustavatel päevadel.

Mis siis tuleb festivalile?

Pjotr Fomenko nimelise Stuudioteatri lavastus «Suveöö unenägu» | FOTO: Л.Герасимчук

Seekord tulevad Eestisse kaks Venemaal aasta parima nimetuse pälvinud lavastust. Nendeks on 2016. aastal selle tiitli võitnud Pjotr Fomenko nimelise Stuudioteatri lavastus «Suveöö unenägu» ning 2017. aasta laureaadi, V. Majakovski nimelise Draamateatri «Vene romaan», mõlemaid mängitakse rahvusooperis Estonia.

W. Shakespeari komöödiat on hiljaaegu koguni kahel korral taaslavastatud ka Eestis: Tiit Ojasoo – Ene-Liis Semperi «Pööriöö uni» teatris NO99 ja Jaanus Rohumaa «Suveöö unenägu» Tallinna Linnateatri lavaaugus.

Moskvas menu pälvinud lavastuse loojaks on külaline Makedeooniast – Ivan Popovski. Kriitika on eriti hinnanud lavastust selle ereda teatraalsuse ning peadpööritavate akrobaatiliste trikkide pärast, mille koreograaf Oleg Gluškov on noortele näitlejatele selgeks õpetanud. Võrdlus eesti lavastustega saab kindlasti olema õpetlik.

Näidendi «Vene romaan» on leedulasest lavastaja Mindaugas Karbauskise tellimusel kirjutanud tema rahvuskaaslane Marius Ivaškevicius, kelle tekstile Eesti Draamateatris loodud «Väljaheitmise» eest» pälvis Hendrik Toompere jun möödunud aasta lavastajapreemia. Too leedu nooremas keskeas (44) kirjanik tundub viimastel aastatel olevat kerkinud Baltimaade dramaturgia rahvusvaheliselt tuntuimaks ja kuumimaks nimeks, keda ei peleta mingidki teemad ega tellimused.

«Vene romaan» kõneleb Lev Tolstoi keerulisest suhtest oma perekonnaga, kusjuures klassik ise ei ilmu lavale kordagi. Näidendi keskseks tegelaseks on hoopiski tema abikaasa, kelle roll on oskuslikult ühendatud Anna Karenina teemaga Tolstoi samanimelisest romaanist. Peaosaline Jevgenia Simonova sai selle eest ka aasta parima naisosatäitja auhinna. Kaugetel aegadel kuulsas aadliperes aset leidev mõjub ootamatult tänapäevaselt ja küllap meist paljudegi pereelusid puudutavana.

On tähelepanuväärne, et kahe Moskva suurteatri peanäitejuhid on praegu leedulased. Rimas Tuminase (65) lavastustega Vahtangovi- nimelises teatris oleme tutvunud eelmistel aastatel, seekord siis Karbauskis (45) ja Majakovski-nimeline teater. Lisaks põlvkonnale eristab neid kahte leedu lavastajat ka see, et kui Tuminast on alati hinnatud ja armastatud ka kodumaal, siis ainult Moskvas töötanud Karbauskise ja Leedu vahelt on must kass läbi jooksnud, küllap tema üsna avameelse kriitika pärast viimasel ajal Leedu sisepoliitikas ja ka Vene-Leedu suhetes toimuva kohta.

Tantsulavastus «Cafe Idiot» | FOTO: Kuldne mask

Lisaks kahele draamalavastusele näeb Kuldsel Maskil seekord Eestis ka balletti ja esmakordselt ooperit. Tantsulavastuse «Cafe Idiot» autor on meil juba peaaegu «koduvenelaseks» kujunenud Aleksandr Pepeljajev ning esitajaks teater Moskva Ballett.

Nagu nimetuski vihjab, on lähtutud Dostojevski romaanist «Idioot», kuid autor rõhutab, et tegu pole katsega teost tantsukeeles ümber jutustada, vaid pigem püüab ta väljendada neid mõtteid, mis tal romaani lugedes tekksid. Muusikaks on valitud tänapäeva šveitsi helilooja Nick Berchi looming ja möödunud sajandi nostalgilised šlaagrid. Tallinnas, aga ka Tartus ja Narvas mängitav lavastus sai 2017. aastal Kuldse Maski auhinna eksperimentaallavastuste nominatsioonis.

Vast kõige ootamatumaks ja seepärast ka intrigeerivamaks külakostiks Moskvast on seekord kammerooper «Doktor Haass». See kõneleb ajaloolisest isikust, XIX sajandil Venemaal töötanud vangla- ja politseiarstist Friedrich Haassist (1780–1853), kes sai oma tegevusega «püha arsti» kuulsuse ning kelle matustel Moskvas osales 20 000 inimest.

Ooperi libreto on loonud meilgi viimastel aastatel paljutõlgitud vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja, kes on püüdnud sinna koondada oma mõtted arestantide saatusest Venemaal läbi aegade. Muusika autor on Aleksei Sergunin, esitajaks aga praegu Venemaa kuulsaima ooperilavastaja Dmitri Bertmani juhitav Helikon-Ooper.

Põnevaks teeb selle tunnise teatrietenduse ka lavastaja isik, kelleks on Vene teatrirežii noorima põlvkonna kuumimaid nimesid Deniss Azarov (31). Oma noorusele vaatamata on ta mitmetes Moskva teatrites võrdselt edukalt lavastanud juba nii ooperi- kui draamažanris, ja mis selle artikli kontekstis ehk kõige olulisem, ta on olnud Kirill Serebrennikovi assistent ooperilavastustes Moskva Suures Teatris ja Berliini Komische Operis ning tegutsenud ka projektis «Platvorm», mille eest tema õpetaja nüüd karistust ootab.

Tantsulavastuse «Cafe Idiot» autor on Aleksandr Pepeljajev ning esitajaks teater Moskva Ballett. / Moskva Ballett | FOTO: Moskva ballett
Tagasi üles