Vaimustuse ja veendumusega moodsa teatri poole

Imposantne puust kalaskelett püüdis pilku Samuel Becketti lavaloos «Tulevad ja lähevad» (Anykščiai Kultuurimaja teater (Leedu), lavastaja Tiit Alte.

FOTO: Ester Põldma

Kaks leedulast seisavad tänaval ja jälgivad mööduvaid inimesi. Üks ütleb teisele: «Näe, vaata, eestlane jookseb. Ei ole, see on hoopis seisev lätlane,» on teine veendunud. «Sõbralikud» inimesed need baltlased, vähemasti anekdoodis.

Lätis Jūrmalas olid septembri teisel nädalavahetusel juba kuuendat korda kõik üksmeeles koos Baltimaade harrastusteatrite festivalil Balti Ramp. Näha võis nii seisvaid leedulasi, jooksvaid eestlasi kui lausa laulvaid lätlasi. Kõik kirglikud näitlemiskunsti austajad. Või kuidas muudmoodi nimetada inimesi, kes kõigis neis paigus pärast päevatööd nädalast nädalasse on leidnud ja leiavad soovi-tahtmist end lavale pühendada.

Baltimaade  harrastusteatrite festivali idee sai alguse kümme aastat tagasi just Lätis. Eestit esindas siis ja on asja eestvedajaks praegugi harrastusteatrite liidu tegevjuht Kristiina Oomer, jätkates nii oma ema, meie hobiteatri grand old lady Maret Oomeri unistuse realiseerimist. Täpsemalt unistuse, et harrastusteater võib mängida ükskõik kui nõudlikku materjali ja teha seda niimoodi, et nii näitleja laval kui vaataja saalis saab olla osaline teatriime sünnis.

Lätlasi tuleb kiita ka läbimõeldud programmi eest. Ei tea, kas see oli juhuslik, kuid võib öelda, et festivali kava oli väga mitmekesine ja seitsme lavastuse seast oli midagi igaühele – oli rahvateatrile harjumuspärast külatemaatikat; astuti üles lätikeelse versiooniga leedu luuletaja Kajokase loomingust ja võõrustajad ise pakkusid suurejooneliste kostüümidega lastemuusikali, lisaks ka teatrikunsti klassikat, Beckettit ja Ibsenit ja vastukaaluks ka modernset ainest.

Kolme maa näitlejad-lavastajad said seekord kokku tegelikult juba tükk aega varem, et koos luues anda aimu üksteise kultuuride kokku- ja lahkukõlamisest. Kui kaks aastat tagasi oli teemaks omadramaturgia, st et mängiti ainult kolme maa autorite loomingut, siis seekord vahetati lavastajaid.

Eestist töötasid Tartu Üliõpilasteatri lavastaja Kalev Kudu Jelgava tudengiteatriga ning Tiit Alte Rakvere KaRakTerist Leedu Anykščiai kultuurimaja trupiga. Kui nüüd arvate, et mängiti kergekaalulist repertuaari, siis eksite.

Lätlased tõid lavale ülihuvitava versiooni Tšehhovi «Kirsiaiast». Toolireal istuvad ja kõnelevad (läti keeles) tegelased haaravad üsna kiiresti enda lummusesse – millised igatsust täis silmad ja tundeküllased monoloogid. Selgelt välja joonistuvad tšehhovlikud tegelased ja üldplaanis teada-tuntud loo puhul ei häirigi nii väga, et tekstist on pea poolele saalile mõistetav vaid Pariisi-ihalus.

Osavalt on kasutatud ka visuaalseid ja akustilisi vahendeid, mis loovad raami kogu etendusele: kahel palakaribal mustvalge filmiklipp, Pariisi-tahtjate päevinäinud kohvrid ja habras kandev laul. Viimane tõstis lauluinimese korra mõtteliselt toolilt lendu sõnagi lauldava sisust aru saamata. Ent tunne puudutas ja haaras kaasa. Oli veenev ja võlus, nagu kogu trupi mäng. Vaatamata sellele, et lavastaja ei kõnele iga päev näitlejatega sama keelt, oli lavakeel ilmselgelt olnud täiesti üks. Nagu teisegi eestlasest lavastaja puhul.

Beckett on emakeeleski raskelt tabatava tekstiga, ent leedu keeles hakkas ootuspäraselt mängima hoopis visuaalne – iga käeliigutus ja ilme kandusid saali otsekui aegluubis. Kolmest loost oligi kandvaim vast see, kus minimaalselt teksti. Kui leidsid saalis enda jaoks võtme, millega laval toimuvat avada, siis igav ei hakanud. Nauditav oli näitleja iga käeliigutus ja kehapainutus. Hingatagi ei tihanud.

Kui keele väljendusvahendeid ei saa sõnateatris täiel määral kasutada, ongi ju kaval leida midagi muud, mis vaatajat köidab ja  kaasa veab. Alte oskas siin suurepäraselt ära kasutada hingetu tegelase, kes oligi vast üldse keskne kõigi nende lugude vältel.

Leedu nn kaubamärk on ju teadagi puuskulptuurid ja osavasti seisis siingi laval imposantne puust kalaskelett, mis ei valguses ega varjus lasknud endast mööda vaadata – selle ees, kõrval, ümber ja vahelt mängitigi. Ja tehti seda väga hästi.

Salme vallateater Saaremaalt on senini meelde jäänud just nimelt sellise rahvaliku, veidi kergema repertuaariga. Nüüd said nad väga hea kogemuse läti õppejõu ja lavastaja Edite Neimane käe all Ibseni «Nukumaja» tehes. Saalist paistis, et nii mõnigi näitleja on avanenud ja leidnud endas hoopis uusi külgi nõudliku materjaliga rinda pistes.

Noored näitlejad Alice Siil ja Robin Täpp särasid leedu näitleja, muusiku ja filmimehe Adomas Stančikase tekstile seatud etenduses «Mida talle öelda ehk Tigu» (Rakvere teater KaRakTer, lavastaja Nerijus Gedminas (Leedu).

FOTO: Ester Põldma

Kõige enam üllatas, vapustas, natuke isegi hirmutas Eesti-Leedu koostöös valminud (või õieti veel päris lõpuni valmimata) leedu noore autori Adomas Stančikase  lugu «Mida talle öelda ehk Tigu».

Lavastas selle elusa, valusa ja kohati ka natuke segase loo Nerijus Gedminas. Peab ütlema, et see tükk rändas ikka kaugele-kaugele neist kaanonitest, mida harrastusteatriga harjutud seostama. Prostitutsioon, vägivald, lootusetus, meeleheide ei ole just märksõnad, mille taga rõõmu aimata.  

KaRakTer, kes muide on ka üks Eesti võimekamat näiteseltskonda eviv hobitrupp, püüdis endast anda parima, ent teema ja sümbolid olid nii võimsad, et paraku kannatas selle all kohati mõtteselgus. Ja seda isegi laval kõneldavast keelest justkui kõigest aru saades.

Peaosalisi kehastasid verinoored näitlejad Alice Siil ja Robin Täpp, kellest kooliteatrihuvilised on vast teadlikud, aga laiem üldsus kuuleb mõne aasta pärast kindlasti. Vaatamata noorusele (või siis just tänu sellele) kandus saali tõeliselt julget mängulusti, mis pani huviga kuulama ja jälgima. Mis siis, et tekstiedastus oli vahel natuke kiirustav, aga meenutan, et valdavalt ei mõistnud saal ju sellest poolt sõnagi. 

Klaaskuulide klõbinal ja siidkanga sahinal tõstsid virulased ja leedulased harrastusteatri minu jaoks täiesti uuele tasemele. See oli modernne teater, mis ei jää sugugi alla eksperimente armastavale nn päristeatrile.

Julgen öelda, et olen kutselises teatris näinud üksjagu igapidi kehvemaid tükke. Siin oli olemas nii tugev dramaturgia, värske lavastajanägemus kui selgesti tajutav mängukirg. Mõne aja pärast, kui lavatükk veidi settib ning sümboli- ja pidepunktid lõplikult paika saavad, võib nauding olla täielik.

Lavalugu väärib kindlasti taasvaatamist. Ka nendel, kes muidu peavad harrastusteatrit millekski väheväärtuslikuks ja igavaks, soovitan kindlasti minna. Kui mitte varem, siis järgmise aasta  harrastusteatrite riigifestivalil jaanuari lõpus Võrus avaneb selleks võimalus.

**

VI Balti riikide harrastusteatrite festival Balti Ramp

Jūrmalas 15.– 17. september

Eestit esindasid Kalev Kudu (Tartu Üliõpilasteater) ja Tiit Alte (Teater KaRakTer). 

Külalislavastajatega said töötada Salme vallateater  (Edite Neimane – Läti) ja Teater KaRakTer (Nerijus Gedminas – Leedu)

Tagasi üles