«Miks te seda hullumeelsust ei peatanud?»

Ja-jah, see on tõesti noor Peeter Simm, mõttes mõlkumas «Ideaalmaastik».

FOTO: Erakogu

Selline etteheide kõlas pärast «Ideaalmaastiku» esimest ametlikku läbivaatust Moskvas - koos märkusega: «Noore inimese saatus on nüüd rikutud!» Aasta oli 1981 ja see noor inimene režissöör Peeter Simm.


27 aastat hiljem on «Ideaalmaastik» taas ekraanil, nüüd juba taastatuna. Vahepeal on Eesti filmiajakirjanikud hääletanud selle paremuselt kolmandaks kodumaiseks filmiks, «Kevade» ja «Hullumeelsuse» järel.



Mida kostab Simm ise? «Ei ole olemas parimat kirurgi ja Rolling Stones ei ole parem kui The Beatles. Võin öelda üksnes seda, et film näeb pärast taastamist parem välja, kui ta seda kunagi on olnud.»



Hobused olgu kiired, naised ilusad ja viin kange. See on Arvo Kukumäe värske tsitaat, pärit filmist «Mida külvad...» - dokumentaalist, mis räägib «Ideaalmaastiku» tegemisest. Muide, kehtib ka selle intervjuu suhtes – sest juttu räägime me teiega, Peeter. Kas Kuku oli maksimalist juba siis, kui ta 21-aastase noorukina «Ideaalmaastikus» ukse pauguga lahti lõi ja oma võimsaima rolli tegi?


Eks Kukule, nagu paljudele meie seast, meeldivad ilusad, uljad ja kujundlikud laused. Mida rohkem aforismi nägu, seda parem. Elus on neist vähe kasu, võtteplatsil seda enam. Ja kange viinaga on nii, et kui teda palju kulub, siis ei maksa kiiretest hobustest ja ilusatest naistest unistada.



Maksimalism on ka ilus sõna. Aga ärgem unustagem, et kõiges saab olla veelgi enam maksimalist. Head asjad keeratakse tuksi veelgi paremaks tegemisega. Nii on võtteplatsil  ikka midagi viga. Kui on ilus valgus, ei ole näitlejad valmis ja kui lõpuks on kõik valmis, keeldub ümmargune õun veeremast. Üks lihtne reegel ometigi kehtib: kui pärast «stoppi» on tunne, et õige veidike jääb soovitust puudu, siis hiljem ekraanil on puudu juba peaaegu kõik.



Ei mäleta, et Kuku oleks võtetel kunagi jonninud. Aga oma rolli nimel on kõik näitlejad valmis aega raiskama ja vaevlema. Üleüldse on see üks haruldane elukutse. Kui teised intrigeerivad ja sigatsevad selle nimel, et vähem tööd teha, siis näitleja teeb tihtipeale samu asju rohkema töö nimel.



Teie olite see, kes Kukumäe üldse filmi juurde tiris – 1977. aastal oma debüütfilmi «Tätoveering». Mis teid tema juures köitis – ikka seesama tundlik peente virvendustega nägu, nagu üks kaasaegne kirjutas, koos siira ja vahetu maapoisi olekuga, mis laval alati mõjule ei pääsenud, küll aga filmis?


Olen päri. Aga lisaksin veel sellise lihtsa seletuse. Kindlasti on kõik tähele pannud, et mõnda inimest lihtsalt on huvitav vaadata. Mõne liigutused on erakordselt ratsionaalsed ja täpsed, teisel naljakad. Kui see inimene on võimeline samamoodi edasi toimetama ka pärast käsklust «Mootor», on tal potentsiaali heaks näitlejaks saada. Meesterahvale on veel soovitatav, et ta väga ilus ei oleks. Naistel täpselt vastupidi.



Kas vastab tõele, et kevadkülvivoliniku Mait Kukemeri tegelaskuju on vormitud spetsiaalselt Arvo Kukumäge silmas pidades - isegi nimed on sarnased, Kukumägi ja Kukemeri?


Nimede kokkulangevus on juhuslik. Tegelaskuju on, jah, Kukumäest lähtunud. Minu puhul seda just väga tihti ei juhtu. See, et neil Tõnuga (Tõnu Kark kehastab Metsa kolhoosi esimeest Harald Tuvikest – TT) mäng väga ilusasti klappima hakkas, oli muidugi hiljem tekkinud lisaväärtus.



Tegelikult proovisime esimeheks kõigepealt Kaljo Kiiska. Aga läks hoopis nii, et tema kasutas meie järel tandemit Kuku ja Kark oma «Metskannikestes». Ju see oli siis nii hea paar. Muide, olete te tähele pannud, et kui Kargil pole võrdväärset vastast, hakkab ta mängima üksi. Tema roll hakkab eksisteerima filmi tervikust ja teiste näitlejate maneerist eraldi. Kuku on mees, kes talle võrdsel tasemel vastu söödab.



Üldse, mulle meeldib, kui kas või mõni näitleja tuleb eelmisest filmist kaasa. Siis on vastastikune usaldus juba loodud ja üleüldse kuidagi julgem tunne. Nii olid Reet Paavel ja Helme Rattas mänginud juba minu riiulifilmis «Stereo» (Läände putkanud Riho Mesilase jutustuse «Veterinaari esimene nädal» järgi – TT) – muide, seda võib nimetada ka «Ideaalmaastiku» eskiisiks.



Üsna palju olulisi pöördeid «Ideaalmaastiku» stseenides on improviseeritud. Meie tollane meetod oli selline, et panime liikumisskeemi paika ja võtsime esimese duubli kindlasti linti. Osa tekstiimprovisatsioone oli partneri teadmata juba enne kokku lepitud, teised tulid võtte käigus. Tihtipeale osutus just esimene duubel valituks.



«Ideaalmaastiku» annotatsioon kõlab suhteliselt rutiinselt – lüüriline draama noorest komsomolitöötajast, kes 1950ndate algul on lähetatud volinikuks mahajäänud kolhoosi.  


Olin Karl Helemäe jutustust «Kevadkülvi volinik» lugenud, see ilmus Loomingus. Korraks isegi mõtlesin filmi peale, aga see variant käib tihtipeale peast läbi. Mäletan, kuidas Valentin Kuik sellesama Loomingu numbriga mu Mustamäe kodu ukse taha ilmus ja ütles, et Rekkor olevat palunud selle läbi lugeda. Enn Rekkor oli siis Tallinnfilmi peatoimetaja, mitme minu filmi taganttõukaja.



Lugesin veel mitu korda. Ja - järjest enam hakkas meeldima. Jah, olen nõus, annotatsioon on rutiinne. Aga... Vaatamata rutiinile on «Kevadkülvi volinikus» ka midagi olulist. See, et peategelane on asetatud reaalsete, mitte kummist valikute ette. Teda surutakse aina enam ja enam nurka, asjaolud sunnivad teda üha jäigemalt sooritama kõlblusetuid või alatuid tegusid. Aga ta tuleb sellest kloaagist välja. Küll mitte eriti koheva sulestikuga, aga ikkagi inimpalet säilitades... Või meie puhul vähemalt mingitki osa sellest palgest.



«Ideaalmaastiku» stsenaristiks on märgitud ainuisikuliselt Karl Helemäe – nõukaaegne ajakirjanik, kel oli tutvusi ka võimukabinettides. Siiski on teada, et te tegite stsenaariumi, mis oli pehmelt öeldes keskpärane, tublisti ümber. Kui suures ulatuses täpsemalt?


Helemäelt telliti stsenaarium ja ta võttis ja kirjutas sellesama jutustuse lihtsalt olevikus ümber. Kes tahab, võib selle Tallinnfilmi arhiivist üles otsida. Kõik muud stseenid ja karakterid on koos Valentiniga välja mõeldud, sealsamas Mustamäe köögis. Mõistagi tulid pärast juurde veel kogu ülejäänud filmigrupi ideed.



Kõigele vaatamata on Helemäel tohutud teened selle filmi eksistentsis. Ainult tänu tema sidemetele see ekraanile jõudis. Aga jah, tiitrites, tõepoolest, on tema üksi stsenarist. Helemäe oli korralik mees, Rekkor maksis talle kolmandiku honorari juurde, et ta selle mulle annaks. Nii juhtuski. Ainult parteimaksu rehkendas maha.



Moskva lasi filmi ilma eriliste hirmudeta käiku. Polnud ju karta muud, kui mingit pribaltika versiooni filmist «Esimees». Jama tuli hiljem. Esimese hooga löödi film tagasi masendavate formuleeringutega. Mäletan Rekkorile öeldud lauset: «Kas teil stuudios tõepoolest ei leidunud inimest, kes oleks selle hullumeelsuse peatanud? Nüüd on noore inimese saatus rikutud!»



See noor inimene pidin siis olema mina. Ainus, kes suudki lahti ei teinud, oli Rekkor. Meid visati välja ja ma jäin talle jõllis silmadega otsa vaatama, tahtsin midagi küsida, aga huuled värisesid. «Rahu,» ütles ta, «lähme teeme ühe lõuna».



Poolteist kuud hiljem oli puhkuselt tagasi Helemäe tähtis sõber – sõjaveteran, rind ordeneid täis - ja hüüdis juba poole läbivaatuse pealt: «Näete nüüd, mismoodi stseen paika pannakse!» See otsustas. Ainus, mis talle ei meeldinud, oli Kuku paljas taguots. Kui valgus saalis süttis, viskus ta mulle kaela.



Äärepealt oleksin unustanud Jüri Müüri, kes montaaži ajal on mul mitmeid korda hindamatuks abimeheks olnud. Olen talt palju õppinud ja üritanud seda ka teistele edasi anda.



Peamised etteheited puudutasid siis... mida? Et film ei kujuta kolhooside loomise aja meelsust õigesti?


Nad said aru, et jutt käib tänapäevast. Meil oli Šostakovitši 4. sümfoonia largo saatel epiloog, kus silme eest jooksid läbi kõik olulisemad võttekohad. Sedapuhku oli kõik jääs ja juba täiesti räämas. Nailonjopedes lapsed mürasid väljasurnud külas. Meile öeldi, et ärge üle ka pingutage, niigi on kõik arusaadav. Kuna midagi pidi tegema, viskasime lõpu välja.



Muide, ametnikke on alati erisuguseid. Oli kinokomitee esimees Feliks Liivik, kes ei kartnud mitte kedagi ei siin ega Moskvas. Annaks jumal, et meie asjapulgad Brüsselis nii vaprad oleks. Tema pillatud lause peale improviseerisime selle stseeni, kus Kukemeri ja Tuvike palja tagumikuga maa külvikõlbulikkust katsuvad. Liivik oli ise volinik olnud.



Kuuldavasti jäi lõpuks välja ka metsavenna tegelaskuju, kelle olemasolule filmis mitmel juhul viidatakse.


Tõsi, salapärase, ilusa rebasenahkse voodriga metsavenna roll on 99 protsenti välja lõigatud. Seda mängis mu lapsepõlvesõber Ants Sumberg. Järele jäi ainult tema n-ö pulmafoto kunagise uhke maja seinal. See oli Rekkori töö. Ta oli põhimõtteliselt selle vastu, et eksisteeriks reaalne metsavend. Sõna, mida ta pidevalt kordas, oli «hirm». Parem, kui see jääks abstraktseks: nagu värvita ja lõhnata gaas, mida kogu ühiskond päev päeva järel sisse hingab.



«Ideaalmaastik» on üles võetud Vihulas – kohas, kus aeg on justkui seisatunud. Idülliline maalilisus kohtub siin hiljukese hääbumise ja lagunemisega. Operaator Arvo Iho on selle kontrastide pealt tekkiva lüürilisuse ka ilusasti kaamerasse püüdnud.


Vihulat oli Arvo Iho eelmise filmi ajal koos Toomas Tahveliga vaatamas käinud ja mul on täpselt meeles, et nad iseloomustasid seda kohta kui mitte-Eestit. Pigem nagu Vahemeremaad. Ja on ka. Praeguseks on kõik ilusasti korda tehtud, ära silutud ja üle värvitud. Tollal asus jõledas seisus mõisahoones täiesti masendav hooldekodu. Ega me ilmaasjata ei filminud suuremat osa interjöörist mujal, peamiselt Muuga ja Vääna mõisas - Vihulas oli raske hingata.



Üleüldse pidasime koos Arvo ja kunstnik Priit Vaheriga maalilisust väga oluliseks. Eesplaanis vaimustas meid faktuur. Eriti kõdunemine ja muu sedasorti naturalism.


«Tätoveeringu» ajal oli Tarkovski (Andrei Tarkovski juhendas filmikassetti «Karikakramäng», kuhu ühe novellina kuulus ka «Tätoveering» - TT) õpetanud, et Mosfilmi dekoraatorid on lõpuks avastanud triki, kuidas mahakoorunud värvi tekitada. Tuleb värvi hulka seepi segada. No ja nii ka tehtud sai.



Loomulikult oli meil ka filosoofiline õigustus varnast võtta. Laguneva objekti taga nägime nii tema minevikku, olevikku kui tulevikku.



Siiani räägitakse legende sellest, kuidas te filmi toimetaja Toomas Raudamiga, kes praegu on teie hea sõber, peaaegu et karvupidu kokku läksite – ikka selle nimel, et parem film tuleks. Kui oluline oli tema roll «Ideaalmaastiku» sünni juures?


Kusagil poole filmimise peal vedas Peeter Urbla Tallinnfilmi oma ülikooliaegse tuttava Toomas Raudami. See tänava pealt kinni püütud mees pandi «Ideaalmaastiku» toimetajaks ja meie imestuseks julges ta veel suu ka lahti teha. Tollal olin ma valmis ta maha lööma. Tõega. Ei saanud temast kuidagi aru. Pärast on selgunud, et Toomas on lihtsalt aus inimene ja on ikka rääkinud seda, mida usub. Tollases olukorras tähendas see meie jalgealuse õõnestamist.



Muidugi peab töömaterjali oskama vaadata. Kui vastav kogemus puudub, on toores materjal oma lõputute variantide ja duublite, jubeda heli ja lohisevusega raske katsumus. Kogu toimetuskolleegium, kes tegelikult millegi eest ei vastutanud, vaatas siis materjali ja mölises pärast midagi. See protokolliti. Kõik need, kes ise suurt midagi teha ei osanud, said oma pingeid maandada.



Toomast mõistsin, kui ta keset üht läbivaatust pimedas saalis karjuma hakkas, et miks me oleme välja lõiganud jupikese, kus üks tegelane teisel nii armsalt ümbert kinni võtab. Panime tagasi. Edaspidi oleme temaga koos mitu filmi ja ühe näidendi teinud.



«Ideaalmaastik» võeti vastu entusiastlikult. Kukumägi võitis üleliidulisel festivalil parima näitleja, teie aga parima režiidebüüdi preemia. San Remo autorifilmi festival tõi lisaks eriauhinna. Kriitika jäi küll vaoshoituks - keegi ei julgenud veel välja tulla väitega, et tegu on ühe kõigi aegade parema eesti filmiga -, kuid üldine toon oli väga positiivne...


Siiski mitte alati. Kui honorari järele läksin, sõimas kassapidaja mul näo täis, et olen Moskva ees kannuseid teeninud ja et eestlased polevat kunagi nii räpased olnud. No ei tea selle räpasuse koha pealt. Ainus, mis meenub, oli see, et Kark valas endale karbiservast sprotiõli pähe. Grimeerijad olid ta juuksed väljamaa šampooniga kohevaks teinud.



Kassapidajale ütlesin, et eks ma neid niisugustena kujutasin, nagu ma ise olen. Siis andis ikka raha kätte. Selle eest ostetud võimendi ja valjuhääldid teenivad siiamaani.



Kuidas võiks kolhooside loomise aega paigutuva «Ideaalmaastiku» vastu võtta tänane vaataja – see põlvkond, kes on sündinud siis, kui film 27 aastat tagasi välja tuli?


Elementaarselt. Füüsilises ja vaimses osas on Homo Sapiens juba viimased 25 000 aastat sama hästi kui valmis. Antiikdramaturgias on probleemid samad mis praegugi. Meie tegelaste hirm mitte ülikooli sattuda ei erine millegi poolest praegusest hirmust kaotada töö, näha oma autot liisingufirma poolt ära veetavana ja nii edasi. Hirm on see, mis ei kao kuhugi – ja ühes sellega jääb võimalus nii orjaks kui elajaks muutuda.


Õige ülemus on alati teadnud, mis oma naha hoidmiseks teha: head mehed tuleb lihtsalt koondada. Ja alles jätta ohutud. Nii on ikka olnud. See pole nali.

Tagasi üles