30 aastat armastust ja anarhiat Helsingis ehk Filmihundid siin- ja sealpool Soome lahte

Jaak Lõhmus
, filmiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oi aegu ammuseid: kunagi kuulusid «Armastuse ja anarhia» kavasse sellisedki filmid nagu «Nekromantik».
Oi aegu ammuseid: kunagi kuulusid «Armastuse ja anarhia» kavasse sellisedki filmid nagu «Nekromantik». Foto: Repro

Kahe nädala eest, 24. septembril oli viimane päev Helsingi rahvusvahelisel filmifestivali Armastust & Anarhiat, Rakkautta & Anarkiaa, Love & Anarchy. See on õieti filmifestival, millel on kunagi olnud vaba Eesti filmielu arengus, ja küllap on mõnel kombel praegugi, üsna mõjukas roll.

Eesti inimene küsiks festivali kohta nüüd kohe: aga missugused filmid said peamised auhinnad? Meie tähtsamad filmipeod PÖFF, MAFF jt kuulutavad lõpupäeval ju ikka võiduloorberitest, umbes nii nagu maailma suuremad kinonäitused Berliinis, Veneetsias ja Cannes’is.

Aga vastus tollele auhinnaküsimusele võib kinoglamuuriga ära harjunud filmieestlasele olla üllatav: ei mingeid auhindu, mitte ainsatki!

Helsingi filmifestivalil ei ole mitte kunagi olnud ava- ja lõputseremooniaid meile siin nii tuttavaks tehtud kombel – vaibad jne –, pole kunagi olnud mingit žüriid. On külalised, jah, on ka pressikonverentsid külalistega, on kohtumised enne ja pärast linastusi, on rikkalik ja kirju filmikava, filme Austraaliast ja Aasiast Ameerikani, aga ei mingit aja ega raha raiskamist VIPide limodele ja porist lärtsuvatele jalaalustele, ilma milleta tallinlane vist üht rahvusvahelist filmifestivali varsti enam hästi ettegi ei oska kujutada.

HIFFi põhiseansid ei toimu multipleksides, vaid vanades toredates kesklinna kinodes, nagu Maxim, Bio Rex, Orion, Engel, Andorra, Savoy teater. Sellega antakse publikule selge signaal, et tegemist on ennekõike filmikultuuriüritusega (mis ei tähenda, et õige mitmed festivalil linastunud filmid hiljem kommertslevisse ei tuleks, ja osa seansse toimus seekord ka kobarkino Kinopalatsi saalides).

Kümne päevaga rohkem kui 60 000 külastust on igati hea tulemus tänavuse juubelifestivali kohta (vt ligemalt ka www.hiff.fi; Soome raamatupoodidesse jõudis ka festivali elule ja ideoloogiale pühendatud raamat «30 vuotta rakkautta ja anarkiaa», autorid Kalle Kinnunen ja Lauri Lehtinen).

Oluline on meenutada, et kui PÖFF kunagi 21 aasta eest alustas, kui otsiti oma profiili, oli üks eeskujudest Helsingi filmifestival – just sellega, et tegemist oli ennekõike publikufestivaliga. Pimedate Ööde filmifestivali korraldajad nimetasid seda algusaastatel kampsunifestivaliks ja just nimelt kampsunis ilmusid Sakala keskuse lavale oma tervitussõnu ütlema ka tähtsamad kõneisikud. Paljudel mõistetavatel põhjustel võeti hiljem teine suund, mis erineb drastiliselt esmalt inspiratsiooni andnud Sodankylä Armastuse & Anarhia festivalist ning Riia Arsenalsist, viimane on nüüdseks tegevuse lõpetanud. Ei ole põhjust arutada, kas praegune PÖFFi trend on parim võimalikest, kõik asjad ju arenevad (mõelge kolm positiivset vastust küsimusele, miks PÖFFi praegune suund Eesti filmielule hea on).

Eestile geograafiliselt ligem täismõõduline rahvusvaheline filmifestival on endiselt ja ilmselt veel kaua Helsingi filmifestival (rõõmsasti elab ära ja on rahva hulgas heas hinnas ka ilma mingi A või muu klassifitseeringuta, sest kuidas sa mõõdadki, mitu kraadi parasjagu armastust on, kas seier on A või D peal!).

Paljud Eesti filmiloojad, kelle uusi filme äsja ka Helsingis näidati (seekord näiteks Jaak Kilmi ja Rainer Sarnet), on filmiülikooli ajal, veel 1990. aastatel, enne PÖFFi sündigi, end harimas käinud HIFFi programmiga. Kunagi hiljem tehti festivalil vist nende auks isegi väike eriprogramm «Armastuse ja anarhia lapsed». Ülelahe sõitsid ägedaid linastusi nautima meie filmilevitajad, hiljem juba ka festivalitegijad.

Esimene Eestis tehtud film, mis A&A kavas etendus, oli Hardi Volmeri «Tulivesi» 1994. aastal. Siis tuli meie filmitööstuses pikem paus, peaaegu kaks aastat. Nüüdseks on muutunud traditsiooniks, et Helsingi festivali kavas on alati nn Eesti päev. Tõsi, mõistlikult napi eeskavaga, aga siiski kindla peale saab A&A kavas alati näha Eestis vändatud filme, sealhulgas valikut meie filmitudengite töödest. Nii et paistab, et mõnes mõttes on «Talsingi filmifestivali» nahk üritusel juba seljas, pole siis ime, et tänavuse HIFFi plakatilt vaatab vastu seesamunegi hunt, keda nii väga (?) armastavad pöffijad. On see kokkusattumus või kaugem programmiline vihje?

Filmifestivalid on elavad kooslused, kultuuriökoloogilised kooslused, kui tahta pidulikumalt öelda. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et neis on midagi sarnast eluga. Neil iga-aastastel üritustel on omad elutsüklid ja arenguperioodid, võibolla kunagi ka loomulik lõpp.

Parimasse loomeikka jõudnud kolmekümnene HIFF on jäänud truuks oma algselt sihiks seatud vaimsusele.

PÖFF on saanud täisealiseks, elanud üle nüüdseks juba ununenud kasvuraskusi, palju muutusi, ja eesseisev järjenumber 21 pole veel mingi taks. Võtame mõnuga.  

Näiteks pole üldse võimatu, et võibolla juba kümne aasta pärast pole PÖFFiga praegu kaasnevat filmitööstuse tingeltangelit enam mitte kellelegi vaja, praeguses Eesti filminduse arengufaasis on see igati omal kohal. Oma Hollywoodi ju alles hakatakse ehitama, nali naljaks.

Aga peamine on siiski mitte unustada publikut. Festival on ennekõike publiku ja heade filmide kohtumispaik, vaibad jäävad vaipadeks. Nii siin kui ka sealpool Soome lahte.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles