Raamat jutustab Afganistani päritolu, sealt lapsena emaga Peterburi pagenud, ent nüüd Tartus elavast psühhiaatrist ja teadlasest Aleksandr Aristarkhovist, kes on pealegi leige moslem – küllalt eksootiline tegelane eesti kirjanduses. Aristarkhov on keskendunud unehäirete uurimisele ning eriti huvitavad teda luupainajad ehk unehalvatus, mille puhul «inimese aju on juba ärganud, kuid keha veel mitte».
Paari patsiendi und jälgides ja mõjutades leiab ta ravimi, millega usub end saavat unehalvatust kontrollida ehk suunata selle ajal nähtava unenäo meeleolu. Kuna suund võetakse õudusele, siis paraku üks patsientidest sureb hirmu kätte. See ei paista aga professorit eriti häirivat, vaid kasvatab aina isu uute inimkatsejäneste järele. Kui ta asjaolude tõttu Jekaterinburgis uhke maja pärib, kolib ta kiirelt sinna, et endale suure maja keldris labor sisse seada.
Ainult teadusest hooliv professor usub, et on lähedal avastusele, mis laseb tal pan Kleksi kombel unenägusid vaadelda, ning seega röövib ta järjepanu tänavalt kodutuid, et nendega oma keldrikäikudes inimkatseid teha. Ei saa öelda, et ta eetikaga pead vaevaks: kui katsealune on oma ülesande täitnud, lülitatakse unenägude painajalikkus põhja, kuni ohver hirmust sureb. Nii pole ka põhjust politseid peljata, sest kes kodutute südamerabandusi ikka lähemalt uurima hakkab.
Kõige edukam ongi raamat kõheda meeleolu loomisel. Küllap on paljud unehalvatust isegi kogenud ja oskavad seega seda väljapääsuta õõva elavalt ette kujutada. Abiks on muidugi ka Aristarkhov ise, klassikaline hull professor doktorite Frankensteini ja Moreau kombel, kelle jaoks inimesed on kõigest vajalik abivahend teadustöös.