Hull professor une kallal

Tuuli Tolmov «Aristarkhovi meetod»

FOTO: Raamat

Tuuli Tolmov on noor autor, kelle debüütteos võitis eelmisel aastal kirjastuse Tänapäev korraldatud romaanivõistlusel kolmanda koha. Autori noorusele (snd 1994) tasub eraldi tähelepanu juhtida, sest romaanis võetakse ette huvitavad ja ebaharilikud teemad, mida tavaliselt noortega ei seostata, ehkki tõsi, miks peaks vanus inimese huvidele või fantaasiale piiranguid seadma?

Raamat jutustab Afganistani päritolu, sealt lapsena emaga Peterburi pagenud, ent nüüd Tartus elavast psühhiaatrist ja teadlasest Aleksandr Aristarkhovist, kes on pealegi leige moslem – küllalt eksootiline tegelane eesti kirjanduses. Aristarkhov on keskendunud unehäirete uurimisele ning eriti huvitavad teda luupainajad ehk unehalvatus, mille puhul «inimese aju on juba ärganud, kuid keha veel mitte».

Paari patsiendi und jälgides ja mõjutades leiab ta ravimi, millega usub end saavat unehalvatust kontrollida ehk suunata selle ajal nähtava unenäo meeleolu. Kuna suund võetakse õudusele, siis paraku üks patsientidest sureb hirmu kätte. See ei paista aga professorit eriti häirivat, vaid kasvatab aina isu uute inimkatsejäneste järele. Kui ta asjaolude tõttu Jekaterinburgis uhke maja pärib, kolib ta kiirelt sinna, et endale suure maja keldris labor sisse seada.

Ainult teadusest hooliv professor usub, et on lähedal avastusele, mis laseb tal pan Kleksi kombel unenägusid vaadelda, ning seega röövib ta järjepanu tänavalt kodutuid, et nendega oma keldrikäikudes inimkatseid teha. Ei saa öelda, et ta eetikaga pead vaevaks: kui katsealune on oma ülesande täitnud, lülitatakse unenägude painajalikkus põhja, kuni ohver hirmust sureb. Nii pole ka põhjust politseid peljata, sest kes kodutute südamerabandusi ikka lähemalt uurima hakkab.

Kõige edukam ongi raamat kõheda meeleolu loomisel. Küllap on paljud unehalvatust isegi kogenud ja oskavad seega seda väljapääsuta õõva elavalt ette kujutada. Abiks on muidugi ka Aristarkhov ise, klassikaline hull professor doktorite Frankensteini ja Moreau kombel, kelle jaoks inimesed on kõigest vajalik abivahend teadustöös.

Ma ei tea, kuidas käib sisutoimetaja töö ja kuidas toimetatakse kord juba auhinnatud ja seega heaks kiidetud teost, aga tundub, et ka siin võib juhtida tähelepanu autori noorusele: loo mõtted ja haare on lai, aga teostus jääb veidi pealiskaudseks, liiga palju küsimusi vastuseta.

Mida Aristarkhov õieti tahab lisaks unehalvatuse «kontrollimisele» ja mida see tähendab? Kui ta seda ravida tahab, miks ta siis katsealuseid ainult hirmutab? Kuidas ta seda teaduses rakendab? Kuidas ta õieti oma järeldustele tuleb ja kuidas ta oma unenäoteleri jooniste põhjal nii kähku valmis saab? Kuidas seal aeg liigub? Millal ta emaga Afganistanist pages? Öeldavasti lapsena Talibani ajal, aga kuidas ta siis 2006. aastal Tartus professor on? Raamjutustuses mainitakse 2037. aastal Venemaal käivat sõda – mis seal toimub? Miks raamatu femme fatale meesterahvastega suuremalt jaolt turtsatuste teel suhtleb?

Muidugi on see vaid pisiasjade kallal nokkimine, aga kui keegi oleks teksti veel kord läbi töötanud, võinuks sellest saada väga hea raamat. Seda enam ootan aga autori järgmisi teoseid, sest mõelda, mida ta veel elukogemusega kord kirjutada võib.

***

Tuuli Tolmov

«Aristarkhovi meetod»

Tänapäev 2017

261 lk

Tagasi üles