/nginx/o/2017/10/05/7177531t1h14fb.jpg)
«Sõjas suri meie isa onu, Kyrö sõjas, kus seitsmejalane palk ujus veres,» pajatas Jukola Juhani. Lisades mõni lehekülg hiljem: «Sinu targast kõnest, Aapo, olen aru saanud, et naine on tarvilik riist majapidamises.» Milliste tsitaatidega on tahetud näitlikustada, kuidas kallid hõimuvelled seal üle lahe on üks ülimalt mõistatuslik rahvas.
Mõhkugi aru ei saa, mis nad mõtlevad. Kurikuulus sisu või mis. Nad kirjutavad pööraselt häid raamatuid, aga need ajavad igasuguse püüdegi aru saada veel segasemaks. Nagu käesolev teos.
Elab taadu. Teate, selline, kes, kui kuhugi vaja minna, paneb eelmisel päeval soni pähe, võtab kepi kätte, istub ukse kõrval ja vaatab kõiki etteheitvalt, et miks te juba minema ei hakka. Kerkoaig om käen. Kerk om määnekid, kohe sa piat menema. Aigade algoseht om käüdü. Ole'i mõ määnse basurmane võ säänse, kia Esändat tunnista'i.
Juba kaldusin kõrvale. See on sama põrunud raamat kui Antti Tuuri kirjutatud. Üdisoome. Millest, nagu juba öeldud, üleüldse aru ei saa. Suur maa, vähe rahvast, juuksed alluvad kammimisele väga halvasti.
Miskipärast nende välisminister sõitis 1939. aastal Moskvasse neli päeva. Vahepeal käisid Soome võmmid ustele koputamas: ega Kolehmainen ole mõelnud, et võiks sõjaväkke astuda, Kannas, näh, tahab kaitsmist. Meie tõstsime käpad püsti. Häbi igavene.
See raamat on suur imestus, mis on Soomest saanud. Sellest pikku jättiläisest, kuka Venäjäle turpin antii. Lapsed, kes õpivad soouuringuid, ise justnagu suured mehed. Lapsed, kellele ei või vikatit kätte anda, sest seadus keelab ja lollid niikuinii hakkama ei saa. Lapsed, kes üritavad veel täies jõus meest, olgugi ta üle kaheksakümne, tilgutite alla ja tohtrite kätte toppida. Oli kunagi Soome! Oli kunagi sisu!
Vist on siiamaani alles ja siin teoses kaunilt ära kirjutatud. Vana Soome, kus vastu kaela saadi, kui kivide mant hein niitmata jäi. Kus mehed jäävad kahetsema, et nad enne oma naisi ära ei surnud. Ja et mõndagi jäi tarvilikule riistale majapidamises ütlemata. Nüüd puista riivitud šokolaadi keelele ja kahetse, et... et...
Väga ilus raamat. Kurvavõitu, mina hakkasin nutma. Aga eks ma olegi paras piripill alati olnud. Naaber Kolehmainen on ka tegelasena täiesti olemas.
***
/nginx/o/2017/10/05/7177531t1h14fb.jpg)
Tuomas Kyrö
«Kõike head, toriseja!»
Tõlkija Kadri Jaanits
Varrak 2017
222 lk