/nginx/o/2017/06/07/6758767t1ha1bc.jpg)
/nginx/o/2017/10/06/7181231t1h3ccf.jpg)
Mitmes riigiametis töötanud autori maagilis-realistlikuks nimetatud debüütromaan «Maria Theresia taaler» viib meid Napoleoni-aegse Vahemere äärde. Romaani peategelane on Amalfist pärit noormees Gianni, pealtnäha tavaline teismeline, kel on võime märgata ka maailma maagilisemat poolt. Nimelt sattus ta kord poisikesena kloostris kolades ühe El Greco maali peale, mis teda niivõrd jahmatas, et pani lausa nägemusi nägema – tundub olevat igati mõistlik reaktsioon tolleaegse inimese kohta.
Vahepeal ära unustatud võime meenub Giannile siis, kui ta end Levanti suunduvale kaubalaevale tekipoisiks kaubelnuna kohtub salapärase johanniitide ordu rüütli meister Quirinoga, kel on samasugune võime. Nende võlukunsti toimimisreegleid pole kuigi palju lahti seletatud, aga enamasti meenutab see telepaatiat, võimet omasugustega suhelda ning tajuda ja mõjutada teiste lihtinimeste tundeid ja vahel ka mõtteid.
Tuleb välja, et sellise võimega inimesi on Vahemere kandis rohkelt ja sellest on peategelastele nii kasu kui ka tüli, sest nende laevareis ei kulge rahulikult: peagi on laev karidel ja mehed Aafrika rannikul vangistuses.
On näha, et autor on teinud põhjalikku eeltööd ja uurinud tolleaegset elukorraldust ja olusid hoolikalt. Ma ei kahtlegi, et kõik need laevad ja relvad ja muu, mille ehitust ja toimimist üksikasjalikult kirjeldatakse, just nii seilavad ja tulistavadki, aga detailsetest kirjeldustest ja hulgast juhtumistest hoolimata ei ole raamat kuigi huvitav.
Küllap on asi kõige enam peategelasevalikus, sest Gianni on oma nägijavõimest hoolimata kui tühi koht, kel pole ei oma tahet ega sihti. Ta on teiste lükata-tõmmata ja läheb passiivselt kaasa sellega, mis elu talle ette seab. Näiteks on tal raamatu alguses kallim Petra, kellega ta kihluda kavatseb, aga kui ta juhtub kohtama eksootilisemat neidu, siis unub Petra vist minutiga ja sama uisa-päisa astub ta hiljem mungaordusse. Tekib küsimus, kas tema võluvõime, mis teiste mõtted talle pähe toob, surub oma mõttevõime täiesti alla?
Eriti torkavad Gianni puudujäägid silma siis, kui asjaolud Gianni ja Quirino lahku viivad ja me saame vaheldumisi noormehe peatükkidega lugeda ka vanema meistri omi. Hakkab lausa veidike põnev, sest Quirino on igati hakkaja: ta maadleb kooleraga, pageb palgamõrtsuka eest ja satub kokku raamatu huvitavaima maagianähuga, linnurääkijate hõimuga, kelle liikmeil hoiab silma peal näiteks rääkivate ronkade parv, kes võivad ka surnuid oma tahtmise järgi tegutsema panna. Kahjuks jäetakse rongajõul töötavad kooljad kiirelt kõrvale ja ka hõimu ainus esindaja on järjekordne noor daam, kelle ainuke õnnetu ülesanne raamatus on peategelast ihaldada.
Õieti on kõik raamatus ettetulevad naised kas moorid või tundelised tütarlapsed, kes on meestegelastest minestuseni vaimustuses, aafriklasi kutsutakse argiselt pärdikuteks ja ühele härrale meeldivad «ebaloomulikul» kombel mehed. Sellist suhtumist võiks kohata ebameeldiva, ent kuidagi mõistetava üllatusena näiteks «Kapten Granti lastes» või mõnes muus 19. sajandi romaanis, aga tänapäeval mõjub see eemaletõukavalt.
Raske on öelda, mis oli raamatu eesmärk. Kui plaaniti põnevat seiklust, siis napib selles hoogu, aga kui see pidi olema laia haardega mõtisklusromaan, siis on siin kahetsusväärselt vähe mõtteainet.
***
/nginx/o/2017/10/06/7181275t1h9c45.jpg)
Jaan Tepp
«Maria Theresia taaler»
JTEnergiateenuste OÜ 2017
490 lk