Soome ajaloo sünge saladus (8)

Riho Paramonov
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimkonna vaenlased? Puhast, protestantlikku Soome-neidu ahistavad Euroopa fašismi vandenõuteooriate populaarseimad vaenlaskujud: bolševik, katoliiklik munk, vabamüürlane ja rahavõimuga samastatud juut.
Inimkonna vaenlased? Puhast, protestantlikku Soome-neidu ahistavad Euroopa fašismi vandenõuteooriate populaarseimad vaenlaskujud: bolševik, katoliiklik munk, vabamüürlane ja rahavõimuga samastatud juut. Foto: Ajakirja Tapparamies jõulunumber aastast 1933

«Musta koidiku kuulutajad» tundub kätte võttes natuke raskepärane ja igav, kuid lugema asudes ilmneb kiiresti esmamulje petlikkus. Paari lihtsa võtte abil on autoritel õnnestunud vältida karisid, mille otsa akadeemilised ajalooraamatud sageli satuvad.

Peatükid on tehtud võimalikult lühikeseks. Nende laadi reedavad osalt juba põnevust tekitavad pealkirjad: «Teekond pimeduse südamesse», «Jäljed viivad lubjatehasesse», «Kõverpeeglis», «Talupojahuumori lühikursus» jne. Teksti muudab mahlakaks asjaolu, et liigutakse inimeselt inimesele – narratiivi on põimitud sündmustes osalenute (fašistide) isiklikud lood, kogemused ja läbielamised. Niimoodi üles ehitatud narratiiv aitab edukalt vältida peatükkidesse ärauppumist.

Et ei jääks vale mulje: see on igati tõsine, viidetega uurimus, mis tugineb muuhulgas ka arhiiviallikatele. Autorid on Soome keskmise põlvkonna tunnustatud ajaloolased. Oula Silvennoinen on seotud Helsingi ja Marko Tikka Tampere ülikooliga (mõlemad õpetavad Soome ajalugu). Aapo Roselius on paljude (peamiselt sõjaajalooliste) uurimuste autor.

Ehkki raamat on poleemiline, ei ole kindlasti tegemist kaanonist hälbiva ebaobjektiivse või mitteusaldatava käsitlusega. Üllataval kombel ei ilmne autorite arv peaaegu üldse teksti kulus: ehkki mõnikord on üleminek tajutav, püsib narratiiv dünaamiline ja ühtne.

«Musta koidiku kuulutajad» ei ole lihtsalt üks ajalooraamat teiste seas. Soome fašismi on küll palju uuritud, kuid tulemus seisab kaugel küllaldasest. Põhjus näib peituvat mineviku traumas. Autorid ütlevad, et «fašismi pärand äratab ikka veel tugevaid ja vastuolulisi tundeid, mistõttu fašism asetub tegelikult Soome ajaloopildist väljapoole».

Inimkonna vaenlased? Puhast, protestantlikku Soome-neidu ahistavad Euroopa fašismi vandenõuteooriate populaarseimad vaenlaskujud: bolševik, katoliiklik munk, vabamüürlane ja rahavõimuga samastatud juut.
Inimkonna vaenlased? Puhast, protestantlikku Soome-neidu ahistavad Euroopa fašismi vandenõuteooriate populaarseimad vaenlaskujud: bolševik, katoliiklik munk, vabamüürlane ja rahavõimuga samastatud juut. Foto: Ajakirja Tapparamies jõulunumber aastast 1933

Fašismist on raske rääkida ka seetõttu, et uurijad upuvad defineerimise ja määratlemise katseisse, mis teatud mõttes takistab edasiminekut (see ei ole probleem ainult Soomes). Autorite kolmik paneb küsimuse alla enamiku levinud ettekujutustest Soome fašismi kohta (nt et otseselt polegi Soomes fašismi olnud). Nad otsivad tõde, sest fašismi «mõistmine on vältimatu võti nähtuse hindamiseks». Mõista on aga vaja juba ainuüksi seepärast, et fašism teeb Euroopas läbi taassündi (puudutab ka Eestit).

Ootuspäraselt nähtub, et Soome fašismi juured peituvad sõjas. Üliolulised mõjurid on seejuures ühendav rindekogemus ning põlgus (reeturliku ja mugavana nähtud) tagala vastu. Kõige taga kõrgub aga ryssä-viha (ka sotsiaaldemokraatia vastustamine). Autorid üritavad fašiste mõista, asetades luubi nende hingemaastikule ja aatemaailmale (raamatus kasutatud terminid).

Läbi vaadatakse kõik olulisemad rahvusradikalismi sündmused (talupojamarss 1930, Mäntsälä mäss 1932 jne), isikud (Vihtori Kosola, Johan Fabritius, Bertel Gripenberg jt), organisatsioonid ja liikumised (Lalli-liit, Vabadussõja Rindemeeste Liit, Akadeemiline Karjala Selts, Lapua liikumine, noorsooühendus Sinimustad, Isamaaline Rahvaliikumine jm). Rõõmustav on peatükk soome ning eesti rahvusradikaalide koostööst (räägitakse peamiselt Sirgist).

Soome rahvusradikalismi tähtaasta oli 1929. See tõi fašismile laiade masside toetuse ja tõusu poliitilise süsteemi olulisimate mõjufaktorite hulka. Tipp jõudis kätte Lapua liikumise ja Mäntsälä mässuga. Ehkki Lapua liikumine ei saavutanud eesmärki, jäid rahvusradikaalid vett segama. Soome fašismi seni viimane õitsenguaeg oli aasta 1942.

Rahvusradikaalide tegevus võis tunduda kahjutuna, kuid nende tegelik kandepind oli võimas, kombitsad olid aetud isegi kaitsestruktuuridesse. Soome fašismi tõeline mõõde ei ole olnud kergesti adutav.

Ehkki teosesse on põimitud kultuuri- või kirjandusloolist teavet, on see ennekõike siiski fašismi poliitiline ajalugu. Loodan, et raamat äratab laiemat huvi Soome väga huvitava ajaloo vastu. Kindlasti ei tohiks «Musta koidiku kuulutajad» jääda ainsaks tutvuseks Soome ajalooga, sest see kõneleb läbi tugevate üldistuste ikkagi vaid ühest minevikulõigust, hingemaastikust ja inimeste grupist, millele annab sisu äärmuslikkus. Ja see pilt äärmuslikkusest on õigupoolest äärmiselt sünge: utoopiliste ideede ja populismi kõrval ei puudu terror, vägivald ja veri.

Raamat on korralikult toimetatud ja tõlgitud. Üks väike etteheide siiski on: arvestades isikute kandvat osa, võiks vähemalt iga peategelase kohta olla foto.

***

«Musta koidiku kuulutajad. Soome fašistide lugu»
«Musta koidiku kuulutajad. Soome fašistide lugu» Foto: Raamat

Oula Silvennoinen, Marko Tikka ja Aapo Roselius

«Musta koidiku kuulutajad. Soome fašistide lugu»

Tõlkija Andres Adamson

Argo 2017

432 lk

Kommentaarid (8)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles