/nginx/o/2017/10/12/7203945t1h31f3.jpg)
Maailmatunnetuses on tavaliselt inimlooma käsutuses subjekti-objekti suhete vastasseose uurimiseks kaks peamist tunnetuse alusinstrumenti – aistingud ja tajud – ning mõistetega seonduv kogum arvatavate ratio-kübemete abil. Ent aistingud ja tajud on esimesed asjad, mille abil subjekt me ilmas tegelikkusega kohtub. See põrkumine tunnetuse meelisuse ja hurma-askusastmel on tunnetuses poeedi esmane ja ainuõige looja-ainesuse alus ja ka öeldis ehk ilmtingimata eeldus loomisele ja loojale.
Kuid ei ole arvustuse siht teps mitte kirjutada kunsti kui kultuuri lahutamatu kvaliteedi ja kaunisomaduste kogumist, mu eesmärgiks on seatud õigupoolest üksnes laulda oodi ühe harukordse poeesitari äsja avaldatud (juba teise, muuseas öelduna) luulekogu üle.
Ses osas kokkuvõtvad kiidusõnad arvustuse uudismaal ja lilleaias veel ootavad meid ees, kuid esmajoones lähtuksin ma sisuldasa luulekogumiku sõnasõnalisest, tähttähelisest seotusest ja seondusest, milles nähtuvad healoomulise poeesia kõik soovitavad atribuudid: puhastumise, karguse ja õilsameelsuse ning üllusegi ilu.
Meeldivalt arhetüüpne ja kallilt kodune on Lea Mändmetsal ikka-jälle kajana kõlav igavikuline igatsus – tänu orientaalse kunsti ja kirjanduse teadmisele on autoril hea silm ja kirjakäsi, et tabada ja fikseeridagi naasmise alatine suunavektor, ja see ongi puhtalt naiselikkus, naisesus; ema ja emase vastupandamatu salametsik hurm ja võlu, mis paneb mehed tatsuma küll igavesti, alati naisalge, yin’i lätete ja anumate poole, eesmärgiga naasta ürgsusesse, Ürgema rüppe õndsa aja armu, helluse ja turvatunde sisse.
Ikka jälle, ja otsivalt ja edukalt käib Lea Mändmets laanes kadunud härga otsimas; kui leiab, mida otsib, taltsutab tolle, sõidab koju ja unetabki peagi, see Kaug-Ida Tõe otsimise mõistujutt näib poetessile küll väga hästi meeldivat ja kinnitub ka tema luules (nt lk 46).
Taevataat on Lea Mändmetsal kujundatud tõelise ürgse mehena – tas jagub väge ja ka sarmi, arukust ja armu. Liiatigi on tas tujukust ning ta mängib keskpäraselt ka malet. Ja on ülimalt tore, kui meie kõrval, ümber keskustelevad nõnda asiselt ja armsalt Jänku Jänes ja ka Siil. Ritsikliblik on haruldaselt, lugejat vaid õrnalt-vihjavalt meelesügavusi puudutav õnnestunud kaunismaitseline-malbe kujund.
Andeka poeesitari luules käibki lembetunne käsikäes ja loodusilma kui ka Isamaaga üheskoos ja terviklikult. Lk 13 on väga meeliköitev isamaaline väikevärss, mis vajaks avalmeelset, õilsameelset heliloojat, et lapsed murul mänglemas või taadid saunalava ees ja taga, ehk eidekesed hellak’sed ürgaegse vokivurina ja leemekulbi liigutamise viivul saaksid ümiseda tänumeeles oma isamaad nüüd ikka ja ka jälle.
«Emaasi» ehk ka «-aine» on ilus meenutus Kristjan Jaagu õnnistustest eesti rahvale. Temal oligi see ilusõna kasutusel võõraliku «mateeria» asemel. Veel on poetessil antud väga helged talupidamise, ürgse ema toimetatavad talu- ja ka mehepidamise olmepildid, ent hea vaataja on küllap ära tabanud ka nendes sisalduvaid arhetüüpe, manitsusi, õpetusi õilsaid ehk veelgi enam vihjeid täiustarkusele viiva teeraja leidmiseks ja seda mööda tatsumiseks.
Ürgema elab ajastus, mida meil ent pole enam mitte kusagiltki võtta. Või umbes nõnda, ent luulehuviliste rõõmuks on Lea Mändmets jäänud truuks küll endisaegsele ehk – öelda võikski veel, et Ürgaegsele Ilule ja selle üleandmise kaunitavale. Lihtsad ja laperdavad on tema lüürilised laulud.
Puhast tõugu filosoofiline oluvärss (lk 31), karske lüüriline müsteerium (lk 35), hingematvalt geniaalne kilplaslik kalambuur (lk 43), arhetüüpide avamine ja mõistmine (lk 54), siiras melodramaatiline tõsihetk (lk 61), küps ja tõetruu koduõue poeetiline kirjeldus (lk 66), õrn-nukker ood abielule ja oma Kallikaasale (lk 69 ja lk 71), küllap nõnda kootaksegi inimkonna ürgset sõba (lk 82), armas ja vapper unenäolauluke (lk 106), loitsimiseks kõlblik värss vististi (lk 121), igatsusehurm ja sellenimeline valu (lk 44), suurepärane, avatud ja aval lembelüürika (lk 65).
Mõte ja idee Pillermaa kaardistamiseks tammetõrude ja pasknääride vaikival kaasabil on teretulnud, innovatiivne, paradigmalik ja multikultuurne, ELi nõuetele igati küll vastav kehkendus. Kuid kena ikkagi, armsad lugejad. Lea Mändmets oskab vinnata ja vändata üha uusi uhkeldusi oma sügaviku poeeside ja loome katlast. Seal Pillermaal (lk 119–125) üks vaikne, vagur eestlane tahaks küll elada ja muheleda poeesistroofide ja pillerduste keskel.
«Sünnihetke kõiksusesse laotub püüdmatu ilu» (lk 114) – vaat see on kena metafoor poeesitarilt, ja selle eest ma armastangi tema luulet.
***
/nginx/o/2017/10/12/7203945t1h31f3.jpg)
Lea Mändmets
«Mullumuiste»
Tore 2017
128 lk