Kitarrivirtuoos vasakus nurgas

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurt Rosenwinkel Viljandi kitarrifestivalil esinemas.
Kurt Rosenwinkel Viljandi kitarrifestivalil esinemas. Foto: Rene Jakobson

Paari nädala pärast 47-aastaseks saavat mainekat džässkitarristi Kurt Rosenwinkelit ei jõua teadjad ära kiita. Selles žanris on kindlasti tegemist tõelise tipuga, keda korraldajad on tahtnud juba pikemat aega Viljandi kitarrifestivalile meelitada. Visadus viib sihile ja Kurt Rosenwinkel oli igati väärikas peaesineja kroonima selle toreda kitarripeo 10. toimumiskorda.

Umbes tosin rohkem või vähem sooloplaati välja andnud Rosenwinkeli diskograafia viimane album «Caipi» ilmus tänavu. Ta andis selle välja omaloodud plaadifirma Heartcore all, mängis enamikku instrumente ise ning vahelduseks ka laulis, päris hästi kusjuures.

Laulmist on ta kuulajate rõõmuks tegelikult ka varem proovinud. «Caipi» kontsertidega tiirutab Rosenwinkel mööda ilma ringi kuueliikmelise bändiga, Viljandisse saabus aga poole väiksema Standards Trioga, mis, nagu nimigi aimu annab, oli üdini pühendunud klassikalise džässi ajaloole.

Erinevad imagod

Peale Rosenwinkeli kuulusid triosse bassimängija Dario Deidda ning trummar Gregory Hutchinson. Nemad kolmekesi moodustasid huvitava koosluse, kus kohtusid nii erinevad mängutehnikad, temperamendid kui ka imagod.

Tagasihoidlikult lava vasakusse serva hoidnud Rosenwinkel ise ei näe just tüüpilise staari moodi välja. Pikka kasvu, pruunis nokkmütsis, veidi luitunud särgis ning vajalikust paar numbrit suuremates teksades kitarrivirtuoos näis esmapilgul end laval veidi kohmetult tundvat.

Gregory Hutchinson.
Gregory Hutchinson. Foto: Rene Jakobson

Temperamentne Hutchinson seevastu nüpeldas trumme nii, et pulkadest laastud lendasid ning taldrikud tärisesid nagu portselanserviis kuuepallise maavärina ajal. Võimas! Hutchinsonil tuksles muskel isegi siis, kui ta parasjagu jõudeolekus oli.

Lava kesksel kohal tundis end mõnusasti õrnalt habetunud Deidda, kes nautis ilmselgelt nii ennast kui ka oma madalahäälset pilli. Niisiis, pehmelt öeldes vägagi erinevad natuurid, kuid ärgem otsustagem välise järgi.

Trio vastandid hakkasid üksteist vastastikku täiendades peagi tööle. Ilmselgelt ei olnud selline koosseis valitud juhuslikult. Aga võib-olla oli ka, sest selle trio koosseis on vägagi vahelduv. Igal juhul asi töötas. Jazz standards on muide džässmuusikas konkreetne termin, mis markeerib seda sorti palasid, mida teavad nii muusikud kui ka publik.

Viljandi pärimusmuusika aita kogunenud publik oli ilmselt üsna lähedal täiuslikkusele, juhuslikku rahvast ei paistnud olevat. Enamik oli kohale tulnud kaugemalt kui Viljadist. Muusikute üsna peened nüansid ja pisikesed vimkad haarati lennult, improvisatsioone mõisteti vääriliselt hinnata. «Rosenwinkeli pärast olen valmis ka kaugemale sõitma, ükskord läksingi teda muide Stockholmi kuulama,» jutustas naabertoolil istuja.

Klassikalised kaanonid

Musikaalsest perest pärit Kurt Rosenwinkelit ei köitnud muusikutee alguses tegelikult üldse mitte džäss, ja nagu ta ise on korduvalt kinnitanud, oli tema muusikaline mõjutaja pigem David Bowie kui Bud Powell. Varateismelisena hoopis klaverit õppinuna jõudis kitarri ja džässi juurde alles üksjagu hiljem.

Aga kord juba jõudnud, hakkas ta asjaga tõsiselt pihta. See juhtus kusagil 1990. aasta paiku. Džässmuusikud jõuavad ikka väga palju ning statistilises mõttes on ilmselt keeruline välja arvutada, kas rohkem koostööprojekte võtavad ette džässimehed või räpparid.

Hinnatud ja paljukiidetud mehena on Rosenwinkel kaasa teinud korraliku riiulitäie albumite valmimisel. Tema koostööpartnerite hulgas ei torka aga silma mitte džässi- või fusion’i-mees, vaid Harlemi räppar Q-Tip, idaranniku ühes hinnatuimas hiphopkollektiivis A Tribe Called Quest endale nime teinud ja hiljem soolokarjäärile pühendunud mitmekülgne mees.

Sama mitmekülgne on ka helilooja, pedagoog ja multiinstrumentalist Rosenwinkel ise, kuid Viljandis astus ta üles suisa klassikalistele džässikaanonitele vastava kavaga, jäi truuks ainult kitarrile ning oma isikupärasele mängustiilile. Laulma ta ei hakanud, kuigi publik ilmselt lootis kuni lisapala lõpuni.

Rosenwinkeli trio ei alahinnanud Viljandi publikut grammigi, valitud repertuaar oli üsna nõudlik ning isegi väga teadlikku publikut arvestades mitte just tuntud hittidest koosnev. Kõlasid Charles Minguse ja Clare Fischeri palad, kõige tuntum oli küllap «Milestone» Miles Davise repertuaarist.

Mängida klassikat uues võtmes, aga delikaatselt, isikupäraselt ja klišeevabalt on oskus omaette. Kurt Rosenwinkelil on see igal juhul olemas.

***

KONTSERT

Kurt Rosenwinkel Standards Trio

Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis 10. Viljandi kitarrifestivali lõppkontserdil 14. oktoobril

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles