Juurikas. Metsameeste suur kultuurimure

Mart Juur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsamehed.
Metsamehed. Foto: Repro

Tuntud metsalangetajad Engelbert Kirves, Ivar-Gunnar Saag ja Priit Puukoristaja muretsevad Eesti kultuuri tuleviku pärast. 

Engelbert Kirves: Eelmisel nädalal saatsime kultuuriministrile 44 puuraiduri allkirjaga petitsiooni, milles nõuti Eesti kultuuri viivitamatut päästmist.

Ivar-Gunnar Saag: Kahjuks ei pälvinud meie aktsioon avalikkuses mingit tähelepanu. Kultuurileht Sirp pühendas külmkapiskandaalile kaheksa lehekülge, aga metsameeste suurest kultuurimurest polnud lehes sõnagi.

Priit Puukoristaja: See kõnekas fakt peegeldab kultuuriajakirjanduse üldist allakäiku. Ei pea olema Tartu ülikooli õppejõud, et nii lihtsast asjast aru saada.

Ivar-Gunnar Saag: Kultuuriajakirjandusse on ilmunud lood, mida ei ole võimalik žanriliselt kuhugi liigendada. Need on lihtsalt tekstid, hunnik paberile visatud sõnu ja mõtteid. Meediateoreetik Tiit Hennoste on öelnud, et need tekstid venivad nagu amööbid. Olen hää Hennoste arvamusega sajaprotsendiliselt nõus. Sääraseid tekste lugedes tabab mind soov haarata kirve järele.

Engelbert Kirves: Suurt osa kultuuriajakirjandust valitseb tapeeditootmine. Kahjuks on liiga tihti segi läinud kaks asja: pikkus ja sisukus.

Ivar-Gunnar Saag: Kui ma loen kultuuriajakirjanduse tekste, siis tegutseb neis «võõras sõna». See tõstab kirjutaja otsekui peenele postmodernistlikule mäele. Suur osa neist tekstidest on lihtsalt referaadid. Liiga tihti tahaks kirjutajalt küsida, kas oma mõtteid ka on? Muide, need tekstid räägivad enamasti filosoofiast. Nende kirjutajad tahavad hirmsasti olla filosoofia toatüdrukud, aga mitte Genet’ moodi.

Engelbert Kirves: Revolutsiooniline aeg teeb alati küsitavaks selle, kus on kunsti piirid. Kunst saab olla vaid see, mille kohta on öeldud, et see on kunst. Kes ütleb, ET SEE on kunst?

Priit Puukoristaja: Kultuurimeedia peaks inimesele meelde tuletama sedasama, mida tuletas meelde Gustav Suits 1905. aasta revolutsioonivõitluse päevil: kultuuri ülesanne on meelde tuletada, et inimene ei ela mitte üksnes leivast. Aga usu kinnitamine ei ole igaühe võimuses. See vajab karismaatilisi juhte. Võib ju väita, et Suitsude aeg on läbi. Universaalsed humanitaarid on ammu surnud.

Ivar-Gunnar Saag: Kui nii, siis tuleb leida uued. Need, kes suudavad kanda seda rolli. Ilma ei saa.

Engelbert Kirves: Rääkides filmikriitikast, siis filmikriitika allakäigus on süüdi filmikriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Priit Puukoristaja: Sedasama võib öelda kirjanduskriitikute kohta.

Ivar-Gunnar Saag: Ega muusika- ja kunstikriitikud ka väga virgad töömesilased ei ole.

Engelbert Kirves: Vaatame tõele näkku: filmikriitika kultuuriline tähtsus, prestiižist rääkimata, hakkas hajuma umbes siis, kui Harry Knowlesil tuli pähe mõte teha algust oma veebilehega.

Priit Puukoristaja: Uut tüüpi filmikirjutisi iseloomustab suhtumine «kui film pole veel esilinastunud, kohtleme seda kui kõigi aegade parimat linateost». Mõni ime, et kriitikud hakkasid üle jala laskma.

Ivar-Gunnar Saag: Tänapäeva filmikriitikutele ei meeldi massist erineda. Mistõttu enamik neist kontrollib enne üle ametliku konsensuse ja kirjutab alles seejärel oma arvustuse. Ei pea olema semiootik või filmifriik, et nii lihtsast asjast aru saada.

Engelbert Kirves: Lukustage kriitik kinnisesse ruumi koos filmiga, mida keegi näinud ei ole, ja tal pole aimugi, mis sellega peale hakata. Sest erinevalt eeldusest pole tal isiklikku maitset ega arvamust, sest seisukoht pannakse kokku status quo põhjal. Keegi neist pole nii julge, et öelda: mulle see meeldib, kui see ei lähe kokku üldise arvamusega.

Ivar-Gunnar Saag: Kultuuri on tänapäeval liiga palju ja see, mis on, ei vea minu arvates alati välja.

Priit Puukoristaja: Loomemajanduse mõttemudelis on ratsionaalne tuum, aga see on vaid vahend – tulemus sõltub eesmärkidest. Liiga tugevasti rahaga seotud kultuur kaotab metafüüsilise autoriteedi – pühaduse. Evi Arujärv on öelnud, et loomeliitude pleenumit sellisega enam ei korralda. Toetan Arujärve arvamust nelja jalaga!

Engelbert Kirves: Pühadusest kõneldes: mina ei pea kunstiloomingut ülimaks väärtuseks. Lõputud katsed šokeerida, «paljastada» ja «piire ületada» on maailmas kestnud üle sajandi… Eesti teater võib veel sada aastat palja taguotsaga poris püherdada ja kirjandus imikuid pilastada, aga see ei too valgust silmapiirile. Pori me tunneme iseendas ja ümbritsevas ära niigi. Ei pea olema muusikateadlane, et nii lihtsast asjast aru saada.

Ivar-Gunnar Saag: Olen vaielnud inimestega, kelle jaoks on internet erilise loovuse taimelava. Minu jaoks on ebahuvitav tehnoloogiast tulenev mehaanika – kiirus ja kollaažilaadsus, kopeerimine ja varieerimine. Mulle sobib aeglane ja nüansseeritud kultuur, milles on vaikust ja ruumi. Seegi on maitse asi. Igale oma.

Priit Puukoristaja: Taas on mu süda ängis. Ja taas kultuuri pärast. Eelmisel nädalal ei ilmunud ühtegi Siiri Sisaski plaati. Mulle tundub, et lugupeetud rahvalaulik kulutab liiga palju aega arvamuslugude tootmisele ja liiga vähe muusika loomisele.

Engelbert Kirves: Väga vähestes Euroopa riikides on sedavõrd rikas kultuurielu nagu meil siin Eestis. Seepärast võiks sellesse hoolikamalt suhtuda.

Ivar-Gunnar Saag: Peab aru saama, et Eesti kultuur on meie riigi visiitkaart – eriti nüüd, kus Eesti metsad on maha raiutud ja peale kultuuri polegi meile enam midagi jäänud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles