Erika Nivanka – esimese «raadiotädi» vintsutused Soome lahe kahel kaldal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erika Nivanka
Erika Nivanka Foto: Foto raamatust

Meie teame teda rohkem nime all Erika Viirsalu. Tema oli eesti ringhäälingu esimene naisdiktor ehk nagu tollal öeldi – «halloo- tädi». Ise väärtustas ta rohkem oma tegutsemist ühiskonnategelasena, hõimusuhete arendajana ja kõnepidajana.

Lapsepõlv Rakveres

Erika Eugenie Veidenbaum sündis Rakveres 28. jaanuaril 1909. Isa Predik oli vaksalis kassapidaja, pärast Rakvere jaamaülem. Predik Veidenbum oli pärit hernhuutlikust talupojaperekonnast Rakvere lähistelt. Ema Lidia oli kodune. Tema esivanemad Christiansenid olid Gustav Vasa ajal Rootsist tulnud, aga Eestis vaesunud. Emaisa olnud mölder ja andnud lastele üsna saksiku hariduse. Sellest siis tuli, et kui Erika viieaastaselt lugemist õppima hakkas, siis isa tõi talle Kampmanni «Lugemisraamatu», aga ema kinkis saksa kelle õpiku.

Peres oli viis last: Harald (1900-1983), Boris (1901-1926), Erika, Ilse (1901-2001) ja Richard (1917-194?).

Seitsmeaastaselt saadeti tüdruk kooli Laada tänavale, kus asus Olga Gersti eraalgkool. See oli omapärane kool – üksainus suur tuba, millesse oli mahutatud kolm klassi ja neid õpetas üksainus õpetaja. Vaevalt saanud sisse Vene Gümnaasiumisse, tuli vahele sõda ja kool likvideeriti. Ühel 1917. aasta päeval võttis isa Erika käekõrvale ja ütles: «Pane puhtad riided selga, läheme nüüd eesti kooli.»

Kuid siis tulid lapsepõlve koledaimad ajad – saksa ja vene okupatsioon. Erika vennad Harald ja Boris läksid Narva rindele kohe Vabadussõja algul. Isa läks Rakvere jaama kassaga Tallinna, Kaitseliitu, ema Lidia koos kolme noorema lapsega jäi Rakverre. Rinde lähemale nihkudes saatis ema väiksemad lapsed maale sugulaste juurde, Erika aga elas koos emaga üle hirmsa rinde ülemineku. Nende maja ette olid kahurid üles seatud, laskmise ajal peitsid nad end keldrisse.

Bolševike Rakverre saabumise algusest peale hakati inimesi arreteerima. Neid päästis majaperemehe tegutsemine, kes pakkus venelastele toiduaineid. Kõik nende kanad ja pardid söödi ära, aga eluvaim jäi sisse ja korter alles.

Noorpõlv Tallinnas

1920. aastate algul kolis pere seoses isa ametisse määramisega Tallinna, kus asuti Balti jaama kõrvale ehitatava uue raudteelaste maja valmimist oodates esialgu elama Nõmmele. Nad said üürida kena aiaga maja jaama ja Pärnu maantee vahele.

Tallinnas lõpetas Erika ka kooli – Tallinna I Linna gümnaasiumi. Klass oli suur – 50 õpilast klassis. Kui viimastel aastatel jaguneti vene keele, majapidamis- ja ladina keele haruks, sattus Erika viimaste sekka. Keelte õppimine teda huvitas. Aga huvitas ka teater, muusika ja kirjandus. Nii käis tütarlaps kaks korda nädalas Estonias ja kord nädalas rahvakontserdil. Kirjanik Juhan Jaigiga, kes elas nende naabruses, hakkas Erika käima kirjandusõhtutel.

1926. aastasse jäi palju sündmusi. Talvel suri vend Boris, kes oli saanud Vabadussõjas vea kopsu. Siis tuli leeris käimine Kaarli kirikus ja kevadel lõpueksamid.

Vanemad suhtusid skeptiliselt tüdruku soovi minna ülikooli õppima. See oli ka suur majanduslik probleem. Vend Harald, kes oli ohvitser ja õppis juurat, aitas vanemaid veenda, lubades oma palgast õe õpinguid finantseerida.

Ülikool oli Tartus kõik

Erika Veidenbaum astus Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Peaaineks võttis ta emakeele, sinna kõrvale veel kirjanduse, rahvaluule ja pedagoogika. Õppejõudude hulka kuulusid nii Aino kui Gustav Suits, Johannes Semper, Peeter Põld, Andrus Saareste, Johann Voldemar Veski ja paljud teised. Algul lubas ta endale, et hakkab Tartus tegelema vaid õppimisega, kuid läks teisiti. Huvitumine kõigest muust kui õppimisest venitas akadeemilise stuudiumi seitsme aasta pikkuseks.

Erikat vaimustas see uskumatu vabadus, mis valitses Tartus ja ülikoolis. Ta sai vabalt valida, mida õppida, millistel loengutel käia ja millal. Tartus kees rõõmus elu, palju harrastati kohvikukultuuri: istuti Verneris ja Sinimandrias. Moes olid paadisõidud Emajõel. Suursündmused olid üliõpilaspäevad.

Üsna õpingute alguses astus Erika korporatsiooni Indla, kus temast sai ühtejärge viieks semestriks esinaine. Siis tõmbus sealt tagasi ja valiti üliõpilaskonna Edustusse. 1931 valiti Erika Veidenbaum Üliõpilaslehe peatoimetajaks, osutudes esimeseks naiseks sellel ametikohal. Viimastel õpinguaastatel oli Erika veel Edustuse ja selle välistoimkonna juhataja ülesannetes. Agaralt oli noor neiu tegev ka hõimuklubis.

1. E. Veidenbaum (fotol üliõpilaskonna välistoimkonnast); 2. Petõr Damberg (09.03.1909-25.04.1987; liivi luuletaja, tõlkija ja keelemees, õpetaja); 3. Alice Gutman; 4. J. Kunder; 5. Hilda Cerbach (1910-1984; helilooja ja muusikaõpetaja).
1. E. Veidenbaum (fotol üliõpilaskonna välistoimkonnast); 2. Petõr Damberg (09.03.1909-25.04.1987; liivi luuletaja, tõlkija ja keelemees, õpetaja); 3. Alice Gutman; 4. J. Kunder; 5. Hilda Cerbach (1910-1984; helilooja ja muusikaõpetaja). Foto: Fotis

Erika käis 1930. ja 1932. aasta suvel stipendiaadina Soomes ja õppis soome keele ära. Kohe tekkis ka võimalus seda praktiliselt ära kasutada, kui talle tehti ettepanek võtta enda peale soome keele kursus Tartu ohvitserkonnale. Nii sattus ta õpetama kindral Reeki, kolonel Saarseni ja konsul Rütlit.

1932. aastal Tartu Ülikooli 300. aastapäeva juubeliüritustel oli Erika Veidenbaum korraldustoimkonnas. Üliõpilaskond volitas teda pärast tõrvikurongkäiku Toomemäel kõnet pidama, sest ta oli juba hea esinejana kuulsuse saavutanud. Seda kõnet kuulasid ka raadiomehed, kes just sel ajal otsisid uut raadiohäält. Kui Erika 1934. aasta kevadel viimaselt eksamilt väljus, tuli üks raadiomees tema juurde ja ütles, et ta helistaks Felix Moorile, kes tahtvat temaga kõnelda. Ettepanek oli üllatav, selliseks karjääriks polnud Erika üldse valmistunud. Kuna parajasti oli väga raske töökohta leida, siis haaras ta rõõmuga kutsest kinni.

Naisdiktorina ringhäälingus

Sügisel kutsuti Erika proovilugemisele ringhäälingu juhatuse liikmete ette. Ta ise on meenutanud: «Mind pandi uudiseid lugema täiesti ettevalmistamatult. Õnneks olin ma deklamatsioonikursusel käinud ja kõnelnud elus võrdlemisi palju. Nii et see proov õnnestus; olgu öeldud, et nad olid juba enne veendunud mu hääle sobivuses.»

Paar päeva hiljem, 30. septembril, kirjutas Postimees: «Raadio-onu kõrval raadiotädi. Raadiokuulajad on pannud tähele, et möödunud nädala esmaspäevast alates ringhäälingu senise raadioonu Felix Moori ja tema abi Holmi kõrval esineb ka uus naisdiktor. See uus naisdiktor on Tartu üliõpilasringkonnas väga laialt tuntud prl. Erika Veidenbaum, omaaegne «Üliõpilaslehe» peatoimetaja ja üliõpilasorganisatsioonide tegelane. Ta astus ringhäälingu tegevusse arvates möödunud esmaspäevast ja laupäeval juhtis juba iseseisvalt saatekava edasiandmist.»

«Raadio- Ringhäälingu» töötajaid. Esireas Paremalt 1. Felix Moor,2. Erika Veidenbaum, 3. Vardo Holm.
«Raadio- Ringhäälingu» töötajaid. Esireas Paremalt 1. Felix Moor,2. Erika Veidenbaum, 3. Vardo Holm. Foto: Fotis

Erika alustas väga väikese palgaga. Tema tööülesannete juurde kuulus peale uudiste lugemise ka raadio kava tõlkimine inglise ja saksa keelde ning reklaamide ettekandmine. Hommikusi kontserte võis diktor ise koostada, ringhäälingu heliplaadikogu oli suur. Tema kui uustulnuk pidi olema tööl ka riiklikel pühadel.

Raadio ringhäälingul Estonia teatri ülemisel korrusel oli saadeteks kasutada kaks suurt ruumi: ühes oli väike laud ja mikrofon kõne jaoks ja teine laud heliplaatide tarvis. Vastasruum oli muusikasaadete jaoks. Sealt anti kontserte ja Ernst Idla hommikuvõimlemist. Peale selle oli direktor Olbreil oma kabinet ja tehnikuil oma ruum.

Raadios oli kuningas Felix Moor. Ta tegi kõik reportaažid. «Tal oli nii ilus hääl, et ei võinud teda kuulamata olla. Kõik kuulasid teda ja kõik austasid teda,» on Erika meenutanud. «Felix Moor oli võrratu boheem. Tee raadiokorruselt Valgesse saali oli lühike, Moor eksis sinna tihti ning unustas oma töökorra. Vahel otsiti ja leiti ta sealt «puhkamast». Mehed kandsid ta tööruumi, jootsid talle paar pudelit seltersit, Moor ajas end sirgu ja rääkis mikrofoni oma imekauni, kõlava häälega, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.»

Erikale meeldis raadios. Kui ta juba teadis, et oli piisavalt vilunud, läks ta palga asjus direktori juurde. Fred Olbrei vastas: «Ma saan aru küll, et see on väike summa ja on raske sellega toime tulla /…/, aga mõelge sellele, et väga paljud noored neiud oleksid valmis selle palgaga töötama.» See vastus oli Erika meelest solvav, aga iseloomustas väga hästi tolleaegset suhtumist naiste töösse.

Kuna Erika oli tuttav Tallinna naisorganisatsioonide liidrite – Marie Reisiku, Linda Eenpalu ja Johanna Pätsiga, siis mainis ta neile oma muret. Nii tuligi ühel päeval endine üliõpilaskonna tegelane, minister Hugo Kukke tema juurde ja pakkus tööd Riiklikus Propagandatalituses kultuuritöö sekretärina. Erika oli algul veel kergelt kõhklev, kuid siis nägi ta puhkuste graafikut. Teda polnud seal. Kuna ta tundis, et olles töötanud väikese palga eest kõikidel pühadel, siis vajaks ta veidi paremat kohtlemist. Nii viiski ta direktorile lahkumisavalduse.

«Direktor tuli veel samal õhtul küsima, mis ma palgaks nõuan, kui jään. Vastasin, et on hilja, olen end juba mujale lubanud,» meenutas Erika. Nii ta siis ühel 1935. aasta kevadõhtul saatis oma viimase saate ja mängisin plaadilt lõpulaulu.

Riiklikus propagandatalituses

Veel ringhäälingus töötamise aega jäi Erika Veidenbaumi perekonnanime eestistamine. Ta osutus selle kampaania raames isegi üheks reklaamnäoks. Nimelt oli sel ajal kombeks ajalehes avaldada kellegi pilt ja paluda inimestel esitada variante, millise eestipärase nime võiks valida. Tegelikult oli isa nime muidugi juba ammu ära valinud. Nüüdsest olid nad Viirsalud.

Erika ülemused Toompeal olid Kaarel Eenpalu ja Ants Oidermaa. Enam kunagi ei saanud ta kurta oma palga üle. Ta oli talituses ainus naine ja tema tööd tasustati võrdselt meestega. Tööl oli Erika alguses sekretärina kultuuriosakonnas, siis kultuurinõunik ja enne lahkumist tahtis Eenpalu teda kultuuriosakonna juhataja asetäitjaks määrata.

Kabinetis istus Erika vastas Henrik Visnapuu. Mees oli algul tema suhtes äärmiselt reserveeritud, kuid peagi umbusk kadus ja hiljem koostasid nad koos riigivanema läkitusi.

Erika on meenutanud, kuidas Visnapuu korraldada oli raamatuaasta – 400 aastat Wanradt-Koelli katekismuse trükkimisest. Aktus ja näitus «Eesti raamat» oli mõeldud ka Soomes korraldada. Visnapuu pidi sinna minema hommikuse laevaga. Kuid ta magas sisse ja kui sadamasse jõudis, oli laev juba väljunud. Visnapuu kutsunud siis laeva tagasi. Kapten sõimanud küll koledasti. «See oli kindlasti ainuke kord, vähemalt Eesti Vabariigi ajal, kui keegi kutsus laeva merelt tagasi.»

Esimene ülesanne, mis Erikale anti, oli emadepäeva korraldamine. Varem oli see olnud naiste karskusliidu hooleks ja seda pühitseti rohkem koolides. Nüüd tehti sellest üleriigiline püha. Siis tuli L. Koidula surma-aastapäeva tähistamine 1936. Erika käis ise kõigis suuremates teatrites loenguid pidamas. Nii juhtus ta Vanemuise ürituse käigus kohtuma ka Koidula tütre Anna Michelsoniga ja tutvuma Aino Kallasega.

Propagandatalituses tegeles Erika kõikvõimalike asjadega: eesti rahvakommete elustamisega, rahvarõivaste propageerimisega, kodukaunistamise aktsiooniga, lasterikaste perede emade austamisega, pidulaulude võistlusega jne.

1934 oli asutatud naisliidu poolt Eesti Kodumajanduse ja Sotsiaalinstituut, mida rahvasuus hüüti «pruutide kooliks». Seal õpiti kodumajapidamist, laste kasvatamist, aga ka sotisaal- ja  noorsootööd. Erika oli seal koolis sotsiaalpedagoogika õpetaja. Nii ta töötaski hommikul 8-10 koolis, siis läks kantseleisse.

Nii nagu omal ajal Tartuski, sattus Erika oma aktiivse tegutsemistahtega kõiksugustesse organisatsioonidesse. Seltsid kutsusid teda sageli kõnelema. Üks selline kõne viis naise pahuksisse Anton Hansen Tammsaarega. Ühel kirjandusõhtul pidi Erika refereerima romaani «Ma armastasin sakslast». Talle ei meeldinud üldse, et eesti üliõpilasest oli seal tehtud mingi «sakslaste tallalakkuja». Ta ütles, et «see on vanameistri puhketunni töö». Kuna saade läks ka raadiosse, siis kuulis seda ka Tammsaare ja oli väga solvunud.

Suvekursused Debrecenis

Ühel päeval, kui Erika läks töö juurest linna midagi õiendama, tuli talle vastu Tartu Ülikooli ungari keele lektor dr Fazekas, kes jäi temaga vestlema ning soovitas puhkuse ajal minna Debreceni suvisele keelekursusele.

Nii sattus Erika Eesti grupiga, kus oli kaheksa naist, Ungarisse ja samal ajal sattus sinna ka magister Eino Nivanka Soomest. Nad kohtusid kohe esimesel õhtul, avaballil. Eesti grupp pandi pika laua äärde istuma ja nende kavalerideks said Hitlerjugendi poisid. Erikale need ei sümpatiseerinud ja seepärast läks ta ungarlase juurde, kes ukse peal külalisi vastu võttis, ja palus kursustel viibivad kolm soomlast nende lauda juhatada. Varsti astusidki soomlased sisse, esimesena Eino Nivanka oma valge peaga. Ta istus otse Erika vastu ja tutvustas ennast. See oli vastastikune sümpaatia esimesest silmapilgust. Noored veetsid koos kõik ülejäänud kursuste päevad käies õhtuti parkides jalutamas ja kohvikutes kohvi joomas.

Siis sõitis Eino Eesti kaudu Soome. Sügisel, üliõpilaspäevadel Soomes, kuhu Erikat oli saadetud, tuli Eino Nivanka tema juurde ja tegi ettepaneku abiellumiseks ja Soome kolimiseks. «Ma olin enesele mitu korda tõotanud, et ma mingil juhul Soome elama ei lähe, sest minu arust oli kirikul Soomes kohutavalt suur mõju ja peale selle oli see külm maa /…/. See tundus mulle täiesti võimatu, aga jõuluks olin ma küps,» on Erika meenutanud.

Abielu ja kolimine Soome

Eino Nivanka vanemad Hannes ja Helmi Nylanderid oli haritud perekond. Isa oli omal ajal Eduskunnas olnud. Eino oli oma nime soomestanud Nivankaks. Mees oli õppinud Helsingi ülikoolis soome, kreeka ja ladina keelt, alustanud 1930. aastatel tööd kirjanduse seltsi raamatukoguhoidjana ja siirdunud peatselt selle kõrval Helsingi ülikooli raamatukogu teenistusse.

Foto: Foto raamatust

Erika ja Eino abiellusid 12. septembril 1938 Tallinna raekoja ilusas saalis, mille perekonnaseisuamet oli Erika Viirsalu lahkumise puhul ehtinud loorberipuudega. Pärast toimus laulatus Jaani kirikus ja pidulik õhtusöök Nõmmel Eslase majas, kus Erika oli elanud viimased aastad.

Soome jõudnud, käisid noored nädalapäevad Punkaharjul pulmareisil. Siis tulid nad Helsingisse Urheilukatule, kuhu Eino vanemad oli korteri juba möbleerinud. Noore abielunaise elu oli algul harjumatu. Järsku polnud tal enam mingeid töökohustusi. Ämmaga tekkis pinevus, sest see tahtis endiselt olla oma poja elus määraval kohal. Nii pidid nad esimese aasta jooksul igal pühapäeval olema mehe vanemate juures lõunal.

Valusaks löögiks Erikale oli, et teda ei võetud Akadeemiliste Naiste Ühingusse. Siis tahtis ta minna ülikooli õppima, aga seal öeldi talle, et kuna on välismaalane, peab ta alustama algusest ja kõigist loengutest kohustuslikus korras osa võtma. Ka parlamendi raamatukogu juhataja leidis, et naise koht on kodus. Marttaliidu tegelased ütlesid, et neil on oma tublisid soome naisi piisavalt palju, neid pole vaja importida.

1939. aasta suve veetsid Nivankad Narva-Jõesuus. Kui nad septembri lõpul Soome tagasi sõitsid, jooksis Tallinna sadamas laeva juurde üks sõber ja ulatas neile ajalehe, kus esimene uudis oli, et Venemaa ja Saksamaa on teinud lepingu.

Talvesõda

Oktoobri algul kutsuti soome mehed sõjaväkke. Üksi jäänud, ärkas Erika ühel hommikul õhuhäire peale. Vene lennukid olid sõitnud Helsingit pommitama. Oli inimesi, kes olid täiesti hüsteerikas. Meeleolu oli pinev, sõda oli tulnud täiesti ootamatult. Ämm soovitas Erikal minna Eestisse, kuna ta ootas last. Eesti saatkond pakkus abi pääsemaks laevale Donau, mis pidi Eestisse viima baltisakslastest, itaallastest ja venelastest sõjapõgenikke. Sõit üle lahe kestis halva ilma tõttu tervelt 54 tundi. Kuna polnud arvestatud nii pika ülesõiduga, siis polnud laeval ei magamiskohti, kütet ega sööki. Seal laeval sai ta verejooksu ja kaotas oma lapse.

Nii sattus Erika Talvesõja ajaks Tallinna. Kirjavahetus mehega siiski toimis. Siis tuli nõukogude vägede sissemarss ja tänavapilti tekkisid vene sõdurid. Siiski oli eestlaste hulgas tuntav toetus soomlastele. Raadio kaudu kuuldus ainult häid uudiseid. Nii tabas paljusid ootamatult rahu ja need tingimused, millega Soome pidi leppima. Erika hankis esimesel võimalusel lennukipileti ja võis Soome tagasi sõita. Mees lasti samuti sõjast koju.

Erika oli väga rõõmus, kui selgus, et Soomes oli elustatud Eesti Selts. Kohe sai ta seal abiesimeheks ja hakkas ühiskondlikku elu korraldama ja abistama Eestist tulnud vabatahtlikke. Ükski Soome hõimuorganisatsioon seltsiga kontakti ei otsinud. Küll käis noori soome tüdrukuid nende tantsuõhtutel. Sel suvel, kui Nõukogude Liit Eestis võimu haaras, olid Nivankad Kulosaaris. Nad ei teadnud, mis Eestis õieti toimus, side lähedastega oli katkenud.

Soome võitles koos sakslastega

1941. aastal sai Eino jälle sõjaväekutse ja määrati Käpylässe patareisse. Läks veel paar päeva ja Hitler kuulutas Nõukogude Liidule sõja ning teatas, et Soome vaprad väed on temaga. Erikale oli see kibe üllatus.

Sügisel, kui sakslased olid Eesti vallutanud, hakkas üle lahe paatidega jälle noori mehi tulema, kes ei tahtnud saksa sõjaväkke minna. Suurem osa neist läks soome sõjaväkke.

1941. aastal sündis Nivankadel tütar Eevi Annikki.

Eesti Seltsi tegevust sõja ajal jälgiti ja mitmeid kordi kutsuti neid korrale saksavastasuse pärast. 1943.aasta kevadel saabus Erika juurde abi paluma prof Orase perekond ja Jaan Ots, kes olid politsei poolt kinni peetud paadipõgenikena. Erika aitas igapidi kaasa, et need inimesed saaksid Soomest ära Rootsi põgeneda.

1944. aasta veebruaris ootas Erika jälle last. Sel ajal toimusid Helsingis suured pommitamised ja lapse pärast hirmu tundes läks Erika Iisalmi lähedale ühte tallu ning seal väikelinnas sündiski teine tütar Leena Päivikki. Nad elasid seal terve suve. Nivankade korterit Helsingis kasutasid pagulased, keda sel aastal hakkas saabuma hulgakaupa. Põgenikelaagrid Oittaas ja Jollases olid primitiivsed ja eesti haritlaskond oli solvunud, et neid koheldakse nagu vange. Kui tuli teade, et Soome ja Vene vahel on erirahu sõlmitud, hakkasid põgenikud Soomest lahkuma Rauma ja Turu kaudu Rootsi. Nad ei julgenud jääda, sest rahutingimuste kohaselt loodi Soomes Vene kontrollkomisjon ja Nõukogude Liidule anti välja nii vene emigrandid kui ingerlased. Likvideeriti kaitseliit, lottade ühendus, naisorganisatsioonid ja hõimuliidud. Ka Eesti Selts pandi kinni.

Üks hästi informeeritud sõber andis vihje, et oleks parem, kui Erika läheks Soomest mõneks ajaks ära. Nii sõitis Erika, kaks last süles, Rootsi.

Sõjajärgsed kasinad aastad Rootsis ja Soomes

Erika paigutati Värmlandis pansionaati, kus elas viis perekonda lastega. Naine oli hämmastunud, kui hästi võtsid rootslased pagulasi vastu – nad maksid kõik kinni. Ka Erika vanem vend Harald oli perekonnaga Lundi pääsenud. Tema vahendaski õele töökoha Lundi eestlaste lastekodusse kasvatajaks.

1946. aastal kutsus Eino pere Soome tagasi, sest tundus, et kriitilisemad ajad on möödas. Erikale torkas nüüd eriliselt silma, kui erinev oli Soome võrreldes Rootsiga. Elati väga kitsalt. Eestlastel keelati igasuguste organisatsioonide loomine. See oli ainuke koht maailmas, kus eestlased ei saanud tol ajal oma seltsi avada. Erika jäi koju lapsi kasvatama ja tööd ei otsinud.

Kaks suurepärast aastat Pariisis

Ühel päeval 1951. aastal tuli Eino koju ja ütles, et talle on kaheks aastaks Pariisi tööd pakutud – Pariisi Põhjamaade raamatukogu ametniku kohale. Nii kolisidki Nivankad Prantsusmaale. Ühe eelkäija kaudu, kes oli taanlane, said nad suvila koos mööbli ja aiaga 18 km linnast väljas. Toad olid kahel korrusel ja naabrid äärmiselt sümpaatsed. Ja Pariis ise – teatrid, ooperid, kunstigaleriid, loengud. Pariisis õppis ta, mida tähendab vana kultuur.

Lapsed läksid avalikku algkooli. Kolme kuuga oli lastel prantsuse keel suus. Nüüd oli Erikagi tänulik, et kord algkoolis oli hea prantsuse keele põhja saanud. Seal eksisteeris ka Eesti Selts ja ta sai osa võtta Akadeemiliste Naiste Ühingu tööst. Neli korda nädalas käis neil koduabiline. Suviti puhati Prantsuse Alpides. Nii jäi perele neist kahest aastast suurepärane mälestus.

Stockholmis lastele haridust andmas

Kui Nivankad augustis 1953 Soome tagasi jõudsid, siis anti neile teada, et prantsuse kooli tunnistused ei sobi ja need ei lähe arvesse. See vihastas Erikat – tema tunnistused ei sobinud kunagi ja nüüd ei sobinud ka ta laste tunnistused. Naine helistas Johannes Aavikule, kelle tütar käis Stockholmis prantsuse koolis. Aavik uuris asja ja selgus, et just sel sügisel avati seal välismaalaste jaoks klassid. Nii otsustas Erika kolida lastega Stockholmi, et nad saaksid jätkata õpinguid prantsuskeelses koolis. Seal koolis käisid tütred viis aastat.

Samal ajal võis Erika ise rakendada oma tegutsemisenergiat Rootsi eesti pagulasorganisatsioonides, kus ta kohtas mitmeid endisi õpingu- ja töökaaslasi. 

[Naisklubi]. Seina ääres laua taga istuvad vasakult 1. Mea Krims; 2. Erik Laid; 3. Erika Nivanka; 4. A. Varma; 5. Lydia Witt-Brattström; 6. Anette Uluots-Wernstedt ja seisab Helmi Mäelo.
[Naisklubi]. Seina ääres laua taga istuvad vasakult 1. Mea Krims; 2. Erik Laid; 3. Erika Nivanka; 4. A. Varma; 5. Lydia Witt-Brattström; 6. Anette Uluots-Wernstedt ja seisab Helmi Mäelo. Foto: Fotis

Samuti pidi ta tööd otsima, sest Soome ei lubanud sel ajal veel raha välja saata ja Einol ise toomas käia oli kulukas. Korter Stockoholmis õnnestus saada venna ja teiste eestlaste abiga. Erika töötas Lions Internationali peakontoris, tehes tõlkeid inglise keelde. Siis asendas Eesti algkoolis õpetajaid. Suved veetis Erika eesti laste suvekodus Björkös, kus kaks viimast aastat oli isegi juhatajaks.

Varsti avanes võimalus kodumaale kirjutada ja pakke saata. Eestisse oli jäänud õde Ilse kahe väikese lapsega, kui tema meremehest mees Kanadasse oli pagenud. Erika saatis Ilsele pakke nii enda eest kui ka mehe palvel.

Leena tegi ühe aastaga kaks klassi ja lapsed lõpetasid 1958. aastal koos põhikooli.

Õnnelik kodu Tapiolas

Kui nad Soome tagasi läksid, olid paljud ühiskondlikud tõkked kõrvaldatud. Lapsed said probleemideta minna kohalikku kooli ja oma viimased kooliaastad lõpetada.

1960 sai valmis Nivankade uus kodu Helsingi lähedal Tapiola aedlinna ridaelamus, mis sai paljude eestlaste külastamispaigaks.

Samal aastal sai Erika tööle Helsingi Ülikooli füüsika instituudi raamatukoguhoidjaks, kus ta töötas viisteist aastat kuni pensionile siirdumiseni.

Paotusid ka piirid ning 1963. aastal sai Erika teha esimese sõjajärgse reisi Eestisse. Algul tuli käia Leningradi kaudu rongiga, kuni 1966 avati ka Tallinn-Helsingi laevaliin.

Viimased eluaastad põdes Erika vähki, millesse ta suri 1988. aasta juunikuus. Eino oli surnud eelmise aasta septembris. Mõlemad on maetud Kulosaari kalmistule.

Refereeritud Erika Nivanka raamatut «Soome lahe kahel kaldal» (2002)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles