Inspiratsiooniallikas: tuvisid söötev naabrimutt
Intervjuu noore ehtekunstniku preemia laureaadiga

Ehtekunstnik Hanna-Maria Vanaküla

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Sel aastal enim silma paistnud noor ehtekunstnik on sihtasutuse Noor Ehe ekspertide hinnangul Hanna-Maria Vanaküla. «Hanna-Maria on erinevate materjalide ja vormiotsingutega julge katsetaja,» kinnitas sihtasutuse looja, ehtekunstnik Kadri Mälk. 

«Ta on oma töös äärmiselt nõudlik, läheneb teemadesse süvenemisega, loominguliselt söakalt eristuv – need olid peamised põhjused, miks otsustasime sel aastal stipendiumi just temale anda.»

Lisaks tuhandeeurosele peapreemiale anti välja kaks eripreemiat. Suure Südame eripreemia sai ehtekunstnik ning Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala juveelitöö meister Jens Andreas Clausen. Teine eripreemia anti rühmitusele Domestic Jewelry (Claudia Lepik, Ljubov Kedrina ja Kaia Ansip), kes on juba ligi aasta postitanud iga päev Instagrami fotosid käepärastest vahenditest valmistatud ehetest.

Üsna lühikese karjääri jooksul on Hanna-Maria Vanaküla jõudnud oma töid näidata mitmel rahvusvahelisel näitusel. Neist vaieldamatult kõige tähtsam on «Schmuck 2017», kuhu sellel aastal kandideeris 704 ehtekunstnikku 50 riigist, välja valituks osutus peale  Vanaküla veel 66 kunstnikku.

Noore Ehte peapreemia kohta ütleb Vanaküla, et tegemist on loomulikult suure auga. «Olen südamepõhjani liigutatud. Märkamine ja tunnustus julgustab edasi pusima veel julgemalt ja suuremalt.»

Vanaküla jõudmine ehtemaailma ja Eesti Kunstiakadeemiasse pole just traditsiooniline, sest 25. eluaastani ei teadnud ta enda sõnul kaasaegse ehtekunsti olemasolust midagi. 

Terve teadliku elu oli Vanaküla seotud hoopiski optikaga. «Minu ema töötas väikeses «vana kooli» optikas, sellises, kus kohapeal tehakse kõike – müüakse prille, kontrollitakse nägemist ja lihvitakse klaase – ning lapsena tuli mul seal sageli aega veeta,» selgitab Vanaküla ning lisab, et seetõttu tunduski talle pärast keskkooli enesestmõistetava valikuna Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli optomeetria eriala. 

Pärast mõningaid aastaid optometristi ja meistrina töötamist tundis Vanaküla, et seinad tõmbuvad aina kitsamaks ja ta vajab muutust. «Hakkasin otsima eriala, kus saaks kokku puutuda võimalikult paljude erinevate materjalide ja tehnoloogiatega, ning avastasin ehtekunsti. Läbisin intensiivsed ettevalmistuskursused, kust sain maalimise, joonistamise ja kompositsiooni ABC ja aasta hiljem olin ehtekunsti tudeng.»

-Kellele te loote?

Hea küsimus, ehk suurest isekusest iseendale. Protsessi käigus ei mõtle ma kunagi ette, kuhu ja kelle kätte mu looming lõpuks jõuab. Niimoodi võib hulluks minna. Tuleb lihtsalt usaldada südant ja käsi ning küllap seejärel leiab iga ehe endale õige kodu, olgu selleks eraklient, kollektsionäär, muuseum või karp minu stuudio riiulis.

Hanna-Maria Vanaküla kaelakee seeriast «Fookusest väljas»

FOTO: Yuchen Dai

-Kuidas te oma loomingut iseloomustate?

Käekirja kujunemist on keeruline sõnastada, eks kõik on tulnud aastatepikkuse töö, katsetamise ja eneseotsimisega. Ehted on mulle eneseväljenduse vahend, materjalid on vaid tööriistaks. Iga materjal kannab endas eri sõnumit, üks pole parem teisest, kunstnikuna pean õigetest fragmentidest moodustama terviku.

Oma loomingus üritan edasi anda lugusid, seda sügavamal narratiivsel tasandil. Püüan tabada igavikulisi ja isiklikke tundeid ning mängida nende tähendustega. Mõnikord on see tume, provokatiivne, salapärane ja seksikas, teisel juhul aga minimaalne ja pilvine.

-Mis teid inspireerib?

Mind inspireerib eelkõige elu ise ja lihtsad asjad, olgu selleks tuvisid söötev naabrimutt või värvilised kunstlilled surnuaial. Näen selles kõiges pingutamata ausust. Kas ja kui palju sellest võib minu loomingust välja lugeda, pole kindel. Mulle lihtsalt meeldib käia ringi avatud silmadega ja mõõta elu distantsilt.

Töölaua taga istudes tuleb alustada kätega vaatamisest, mõnikord on vaja seda teha tunde. Kõige keerulisemad on hetked, kui tuleb arusaam, et midagi ei tööta ja tuleb uuesti alustada. Aga ebaõnnestumist ei tohi karta, see on osa protsessist.  Ja teinekord juhtub, et mõnest eksimusest tuleb välja midagi ootamatut ja veel paremat.

Noore ehtekunstniku preemia võitnud Hanna-Maria Vanaküla kaelakee «Hodonism»

FOTO: Tiit Rammul

-Kes on teie eeskujud?

Pean oma kõige suuremateks eeskujudeks kolleege ja parimaid sõpru, kellega stuudiot jagan. Minu stuudiokaaslased on tohutult andekad, töökad ja pööraselt erineva taustaga inimesed. Koos plaasterdame veriseid sõrmi, põrgatame mõtteid ja elame kaasa teineteise õnnestumistele ja ebaõnnestumistele.

-Milline on ehtekunstniku elu 2017. aastal?

Eks see sõltub perspektiivist ja sellest, kus soovitakse ennast positsioneerida. Kui  räägime Eestis lihtsamate ehete loomisest ja müümisest, on üsna lihtne jalg ukse vahele saada. Disainipoed on väga avatud uutele värsketele ideedele.

Kui me räägime aga rahvusvahelisest edust nüüdisaegses ehtekunstis, siis see on juba täiesti teine asi. Ülikoolid kõikjal maailmas toodavad igal aastal sadu ehtekunstnikke, kellest üks on andekam kui teine. Selles siseringis on lisaks aastatepikkusele tööle ja andekusele vaja ka kulbiga õnne.

-Millises seisus Eesti ehtekunst on, keda esile tõstaks?

Kadri Mälk on Eesti ehtekunstis sügavad vaod sisse ajanud; on lausa uskumatu, kui palju häid tegijaid on meil nii väikese rahvaarvu kohta. Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal on tugev identiteet ja seal valitsev meelsus on viljakas pinnas küpsemiseks.

Väljapaistvad noored on Nils Hint, Merlin Meremaa, Triin Kukk ja rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste). Nad kõik toimetavad väga erinevalt ja nende tegemistel tasuks kindlasti silma peal hoida. Küpsemast ehtekunstist rääkides ei saa üle ega ümber rühmitusest Õhuloss (Kadri Mälk, Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits ja Villu Plink).

Noore ehtekunstniku preemia võitnud Hanna-Maria Vanaküla kaelakee «Hodonism»

FOTO: Tiit Rammul

Kommentaar

Ehtekunst on täis kirglikke tegijaid

Tanel Veenre: Kaasaegne ehtekunst on nähtusena suures kultuuripildis marginaalne, kuid sitke ja täis kirglikke tegijaid. Vaadates nomineeritute (Marita Lumi, Hanna-Maria Vanaküla, Merlin Meremaa, Triin Kukk, Keiu Koppel, Armouri meeskond, Tallinna Rakenduskunsti Triennaali meeskond, Domestic Jewelry ja Jens Clausen) loomingut, kandis see minu jaoks ehk liialt väljakujunenud ja rahvusvaheliselt kvaliteedipitseriga kinnitatud Eesti-ehte-koolkonna vaimu, minu süda kuulub pigem irdujaile. Kuid heas mõttes otsingulisus ja loov ebakindlus annavad lootust.

Hanna-Maria Vanaküla tugevus on võime väga erinevate ideedega põhjalikult lõpuni minna. Leidlikud materjalid – näiteks koogivormid, vaibad või süsi – on alati allutatud kunstniku tahtele, pühendumine pole talle võõras. Hanna-Marias on küpset oskust oma loomingust distantseeruda ja vaadata seda kriitilise pilguga. Väheoluline pole ka tüdruku soov panustada valdkonda laiemalt – ta on ettevõtmiste hing, hoiab koos meeskonda ning on lõpuks altruistlikult viimane, kes veel teistegi loomingut öösel lae ja põranda vahel rippudes välja paneb.

Andekad tulevad kapsalehe alt

Kadri Mälk: Asutasin Noore Ehte Fondi aastal 2008 kindla tunnetusega – kasta seda taime, mis kasvab. Kust tulevad andekad lapsed – kapsalehtede vahelt. Algusaastad olid metsikud (nagu ilmselt iga algus), ent nüüd oleme igati legitiimne ja seaduskuulekas sihtasutus. Laureaadid on stipendiumi toel saanud end välismaal täiendkoolitada, soetada tööriistu ja mida kõike veel. Kindlasti pean tänama meie suuremeelseid toetajaid, ega me Taneliga (Veenre) kahekesi seda koormat jaksaks kanda. Eile saabus tundmatult austajalt Noore Ehte kontole suur, neljanumbriline  toetus … Vaatasin seda tõsiasja, silmad veel. Ja veel, kuigi mul võivad olla omad eelistused, ei tee ma otsuseid eales omapäi, vaid ikka koos kolleegidega. Sihtasutuse juhatusse kuuluvad peale nende ridade autori ka Tanel Veenre, Piret Hirv ja Kadri Karro. Vaidleme, katkume karvu, kuid lõpuks jääb hinge ikka ja alati helge tunne, umbes nagu siis, kui väljud kirikust.

Tagasi üles