Peeter Laurits: Kunst on ootamatute võimaluste mänguväljak

Peeter Laurits

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Vaal Galeriis on avatud Peeter Lauritsa kureeritud näitus «Surnu suusad ehk kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele», kus võib näha 20 kunstniku töid. 

Näituse läbivaks teemaks on mets ja selle maagilised aspektid, mida iga kunstnik on avanud isemoodi. Selle tulemusel valmis tervik, mille sisse on mõnus ära eksida, kuna erinevad lähenemised ainult võimendavad üksteist. Peaaegu kõik tööd on valminud spetsiaalselt selle näituse jaoks.

Esiplaanil Maria-Kristiina Ulase «Inimkaaren kahe imepeaga».

FOTO: Vaal galerii

-Peeter Laurits, millest näitusele selline nimi? Siin on vist päris mitu viidet koos...

Ikka. Kõigepealt metsa ja digitaalsuse, orgaanika ja tehnika lähendamine, seoste otsimine. Samas, kunstnikud kõnetavad bürokraate. Lisaks viide Joseph Beuysi, ökoaktivistist kunstniku teosele «Kuidas seletada pilte surnud jänesele». Siis on siin veel ka üsna õhuke viide «Blade Runneri» stsenaariumi aluseks olnud Philip K. Dicki romaanile «Do Androids Dream of Electric Sheep?».

Kõige laetum, juba alliteratsiooni tõttu, on nime esimene pool «Surnu suusad». See viitab muu hulgas põhjamaisele surmakultuurile, kus metsal ja puudel on väga keskne roll. Uskuge mind, isegi RMK ei lähe raiuma Metsakalmistut, vaatamata sellele, et puud on seal juba üle küpsemas, lank alusmetsast puhastatud, sadam kohe kõrval ning harvesteride jaoks teerajadki sillutatud.

-Näitusel on 20 kunstniku tööd. Mille alusel valik sai tehtud?

Kunstnikke valisin sellele näitusele puhtsubjektiivsetelt. Alustasin oma lähiringist, inimestest, kellega olen kaua suhelnud ja koostööd teinud. Toomas Kalve, Herkki E. Merila, Kadri Mälk, Laurentsius, Arne Maasik. Nende mõttemaailma ja töö laadi tundsin ma piisavalt. Nooremast seltskonnast valisin neid, kelle tööd on varasemast silma jäänud huvitava lähenemisnurga ja sobiva temaatika poolest.

Ma ei tahtnud sellist sõpruskonna näitust, kus kõik vaatavad või osutavad samas suunas. Mulle oli oluline, et oleks palju erinevaid seisukohti, vaatesuundi ja hoiakuid. Osale kunstnikele juhtisid tähelepanu näituse initsiaatorid Tiina Määrmann ja Kadi-Ell Tähiste.

Selge oli ka see, et ainult elavate kunstnikega surnu suuski ei määri. Kutsusin appi oma õpetaja, Valdur Ohaka, sest tema panteistlik loodusetunnetus oli legendaarne juba ta eluajal.

Seinal Madis Katzi kolmest teosest koosnev seeria «Sisemise lapse kosmos» ja Valdur Ohakase «Sõnajalad», esiplaanil Norman Orro «Hopelessly Failing to Quantify the World».

FOTO: Vaal galerii

Minu jaoks oli tähtis, et esindatud oleks palju erinevaid kunstiliike, eri vanuseid ja elukogemusi. Siin on nii maa- kui linnakunstnikke. Maali, fotot, videot, skulptuuri, kineetilist ja heliinstallatsiooni, ehet ja tänavakunsti. Kõik tööd on valminud spetsiaalselt selle näituse jaoks, välja arvatud Ohaka maal, Maasiku võsapildid ja enamik Mälgu ja Popolitova ehteid.

-Missugune tervik nii erinevatest töödest kokku moodustub?

Tervik sai hästi dünaamiline ja vastuokslik, nagu ma tahtsingi. Siin on nii agraarset romantismi kui küberutopismi, panteistlikku erootikat, kodeeritud loitsu, rituaalset eneseohverdust ja grafiti allumatut sekkumist. Minu meelest tekib nende tööde vahel mitmeid lugusid, erinevused käivitavad seoseid ja tekib risoom (paljusus, kus mistahes punkti võib ühendada mistahes teise punktiga – J. R.), kus ei ole keset ega perifeeriat ja kõik sünapsid on omavahel seotud. Sellisel risoomil on omadus naaberaladega ühendusi tekitada, nii haarab see näitus endaga mõtteliselt kaasa suure hulga kultuuriilminguid, mis küll otseselt eksponeeritud ei ole, aga nende küsimusepüstitustega kaasa võnguvad.

Tervik, muuseas, väljub ülepea galerii piiridest, sest ta paaritub mu Tartu Ülikooli külalisprofessuuri loengusarjaga «Metsik esteetika ehk kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele». Kultuur toimibki tänu sisemistele risoomvõrgustikele, niimoodi võimendavad teatud mõtteviisid üksteist ja suudavad liikvele panna mastaapseid protsesse.

-Miks on teie meelest vaja tänapäeval üldse metsa kellelegi seletada? Praegu on ju pea igaühel digitaalne tark mees taskus. Kas loodus vastandub tehnoloogiale?

Tehnika mõnikord nagu tahaks loodusele vastanduda, aga sellest ei tule midagi välja. Miski, mis on loodusest välja kasvanud, ei saa talle ju tegelikult vastanduda. Tehnoloogia ja kultuurid on loodusolendite produkt, loodusele vastanduda saaks ainult kosmilise mastaabiga ühik.

Praegu on aga huvitav olukord, kus meie küberneetilised neuraalvõrgustikud ja deep learning algoritmid on muutumas nii võimekaks, et suudavad ehk ise ühel hetkel looduslike võrgustikega suhtlema hakata. Võibolla palju tulemuslikumalt, kui meie seni osanud oleme.

Metsa seletada on aga vaja eelkõige meile endile. Inimühiskonnal on viimane aeg aru saada oma kohast kosmoses ja vastutusest teiste eluvormide ees. Kui me oma cortesilikku rüüsteretke kiiremas korras ei lõpeta, siis oleme suuremas hädas, kui me iganes olnud oleme.

Esiplaanil Meelis Kihulase teos «Šamaani matus», suusad on Toomas Kalve, Epp Margna, Meelis Kihulase töö «Surnu suusad» ja tagaseinas Arne Maasiku fotod seeriast «Tangles».

FOTO: Vaal galerii

-Millised on kunsti ja n-ö igapäevase elu suhted tänapäeval?

Kunst ja igapäevaelu on seotud samasuguses risoomis nagu eri kultuurikogumite ilmingud isekeskis. See on äärmiselt keeruline, tundlik ja võbelev võrgustik. Kunstil on ju tohutu hulk erinevaid tasandeid. Osa sellest on väga elitaarne, mis suhestub ainult lähimate naabernähtustega, osa jälle äärmiselt laiapõhjaline, mis haarab suuri rahvamasse. Nad on omavahel tihedalt seotud, osa konfliktselt, osa harmooniliselt, aga tugevad mõjutused ühes piirkonnas mõjutavad kogu struktuuri.

Kunst, pean silmas loovat kultuuri laias tähenduses, on üldiselt sfäär, mis tegeleb tegelikkuse tunnetamisega intensiivsemalt ja spetsiifilisemal moel kui teised kogukondlikud sfäärid. Kunst on ootamatute võimaluste mänguväljak, kus sünnivad uued maailmavaated ja kooselu strateegiad. Isegi kui kunst püüab apoliitiliseks jääda, sisaldub ka selles püüdluses teatud poliitiline suundumus. «Surnu suusad» ei ole vormistatud poliitilise plakatina, aga kannab Eesti haritlaskonna selget seisukohavõttu praeguse ennast koloniseeriva keskkonnapoliitika suhtes.

Taavi Varmi teos «Puus on tuul».

FOTO: Vaal galerii

Esiplaanil Maris MännikU ja Martin Rästa teos «Puupead», kõrgustes Maria-Kristiina Ulase «Inimkaaren kahe imepeaga».

FOTO: Vaal galerii

BOKS

Uus näitus

  • Peeter Lauritsa kureeritud näitus «Surnu suusad ehk kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele»
  • Osalevad: Jaanika Arum ja Herkki E. Merila, Toomas Kalve, Madis Katz, Meelis Kihulane, Laurentsius, Peeter Laurits, Edward von Lõngus, Arne Maasik, Epp Margna, Kadri Mälk, Maris Männik ja Martin Rästa, Valdur Ohakas, Norman Orro, Darja Popolitova, Kristel Saan, Uku Sepsivart, Maria-Kristiina Ulas, Taavi Varm
  • Vaal Galeriis avatud 18. novembrini.
Tagasi üles