Peidus pool

Mari Kalkuni kümme aastat tagasi ilmunud debüütalbum „Üü tulõk“ oli tollel hetkel vaatamata autori noorusele küps ja liigutav, ning see ei ole oma väärtust kaotanud tänaseni.

Tema teisest sooloplaadist „Vihmakõnõ“ on möödunud seitse aastat. Selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Muutunud on maailm, muutunud on inimesed ja muutunud on ka Mari. Mul on vähemasti “Ilmamõtsani” esimese, kuidagi laialivalguva poolega keeruline kontakti saada. Midagi näib olevat puudu või hoopis üle. See domineerib just albumi alguspaladel ning võib hakatuseks kogu materjalist ehk kuidagi vildaka pildi luua. Minimalistliku, isiklikus kodustuudios salvestatud autoriplaadi lood on valminud eri aegadel ega kipu kohe kuidagi moodustama tervikut. Ehk oleks siin abi olnud kindla käega produtsendist? Raske öelda, kas tegemist on liiga tooreks jäetud või vastupidi, üleviimistletud materjaliga. Uks tehakse küll paokile, kuid tuppa edasi ei pääse. Selle albumi põhipill on kannel, õieti mitu kannelt. Plaadi esimese viie looga on tõepoolest keeruline suhestuda, sisemise rahuga seotud meditatiivsuse asemel jätavad need kuidagi ebakindlalt väreleva, kohati isegi veidi kunstliku ning pooliku mulje. Ei tasu aga kuulamist katki jätta – alates kuuendast palast saab „Ilmamõtsan“ uue hingamise või siis pigem leiab autor kontakti tuumaga ning söandab oma peegelpildile otse silma sisse vaadata. Parimad hetked saabuvad nukralt lüürilises ballaadis „Laul kahele“ ning kahetsusväärsel kombel alla kahe minuti kestvas instrumentaalminiatuuris „Ööliblikas“. „Tummõhit tsõõrõ“ lisab värskust ja värvi, harmooniumil saadetud hüpnootiline etno-ambient „Lumeuni“ kuulub päris kindlasti Mari loomingu paremiku hulka. Kui autori plaan saab teoks ning „Ilmamõtsan“ ilmub ka vinüülil, siis hetkeseisuga tasuks A- ja B-pool ära vahetada. “Ilmamõtsan” oleks tugev EP, kuid täismõõdulise albumi kujul ei pääse mõjule.