Teeme ühe asja kohe selgeks: see on pesuehtne Läti film, mis siis, et mängivad seitse head eesti näitlejat ja räägitakse puhtas emakeeles. Ja ses pesuehtsas Läti filmis saab nalja rohkem kui viimases kümnes Eesti filmis kokku. Kui ma oleks naine, siis naeraksin meigi laiali.
«Svingerid» nihutab piirid sinna, kuhu ükski Eesti film pole veel söandanud minna (2)
10. november 2017, 09:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- «Svingerid» 2017
- Režissöör Andrejs Ekis, osades Jan Uuspõld, Elina Reinold, Ivo Uukkivi, Ago Anderson, Jekaterina Novosjolova, Sten Karpov, Elina Purde
- Kinodes alates 10. novembrist, kestus 1 h 30 min
Eelmise aasta talve hakul jõudis Lätis kinno režissöör Andrejs Ekise vändatud väikese eelarvega, tänapäeva mõistes lühike seksikomöödia «Svingerid» ja sai seal ülipopulaarseks. Nüüd tegi Ekis täpselt sama stsenaariumi järgi täpselt samasuguse filmi eestlastele. Võtteperiood kestis seitse päeva. Isegi võttepaigad olid samad. Miks? Seda võib seletada mitut moodi.
Esimene teooria väidab, et lätlased tahtsid teha filmi sellest, kuidas lätlased seksivad. Aga sellest jäi veel väheks. Iga sõltuvus nõuab järjest kangemaid annuseid. Selle tõttu tahtsid nad teha filmi sellest, kuidas eestlased seksivad läti moodi. Perverdid!
Teise versiooni järgi tahtsid lätlased teha lollakat naljafilmi, aga ei jäänud tulemusega rahule. Siis tegid «Svingerid 2.0», uue ja kõrgema taseme näitlejatega versiooni, mis õnnestus suurepäraselt. Võrreldes mõlema filmi reklaamiklippe, kaldun ma ise selle versiooni poole. Võib-olla lätlased arvavad vastupidi, aga sellepärast nad lätlased ongi.
Millest film räägib? Kujutage endale ette 1970. aastate Saksa pornokomöödiat, ainult ilma Tirooli kaabude, nahkpükste ja panemiseta. Puuduvaid elemente, mille pärast seda muidu vaadataks, asendab eesti näitlejate suurepärane töö. Kui teile tundub, et see film on labane, on teie labasuselävi lihtsalt liiga madal. Tõstke seda!
Ehkki «Svingeritele» on Eesti kinolevis kehtestatud 14. eluaasta vanusepiirang, näidatakse filmis selliseid kehaosi, mille ekponeerimise eest sotsiaalmeedias bänni saab, ainult kaks korda. Kohe esimeses stseenis demonstreeritakse meile Uuspõllu heas vormis tagumikku koos üle suvehommikuse Tallinna kaikuva sõjahüüuga: «Ma kepin teid kõiki läbi!» Selline pilt on täiesti harjumuspärane igaühele, kes viimase viie aasta jooksul Eesti teatrietendustel on käinud, mitte midagi erilist. No ja siis veel Novosjolova rinnad. Ja muidugi tema tagumik, mis õitses ekraanil nagu kaks helendavat täiskuud. Kõik ülejäänu on täiesti siivas.
/nginx/o/2017/10/17/7225551t1h1869.jpg)
Näitlejatest särab – tahaksin kasutada mõnda tugevamat väljendit, näiteks «kiirgab nagu termotuumapäike» – Elina Reinold. Kuuldavasti oli lavastaja võtteplatsil näitlejaid ässitanud: «Keera juurde, keera veel juurde!» Ja Reinold keeras, keeras 360 kraadi ja veel veidi. Vaataja naerunärvidesse lastakse tuhandevoldine pinge.
Sama võib öelda teiste näitlejatööde kohta. Elina Purde ei saanud stsenaariumi järgi kasutada nii suurekaliibrilisi vahendeid kui Reinold, seega töötab ta oma karakteri kallal märksa subtiilsemate tööriistadega. Erakordselt nõtke ja sensuaalse rolli teeb Sten Karpov «Mõmmina». Jan Uuspõllu säravaimad hetked kinolinal olid ebaseksistseenis Reinoldi tegelase Tiinaga. Ehk nagu ta ise filmis seda kommenteerib: «Täiesti eepiline!» Ivo Uukkivi saab kahjuks liiga vähe ekraaniaega, et oma tegelasele psühholoogilist sügavust anda. Samuti oleks selle tegelaskuju puhul tahtnud näha hoolikamalt friseeritud näokarvu.
Niisiis, kõik, mida on selles filmis head, on seal tänu eestlaste ülikõrgele näitlejameisterlikkusele ja ebainimlikule pingutusele. Ega muidu sellisest materjalist üle ei käigi kui jõhkra jõuga. Me näeme kinolinal inimgeeniuse triumfi tumedate jõudude üle.
Kes soovib tähte närida, see võib väita, et kogu see film on lihtsalt hunnik klišeesid. Aga elu koosnebki klišeedest, sellest filmist on vaid kõik ebaoluline välja puhastatud. Umbes nagu suurendusklaas koondab valguskiiri, fokuseerib see film vaataja tähelepanu ühele inimeksistensti olulisele aspektile, sugutungile. Ja armastusele. Põnevust on ka: kas nad lõpuks ikka abielluvad?
Stsenaariumile võib ette heita veel seda, et rikutakse Nicolas Boileau (1674) aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõuet (tegevus peab toimuma 24 tunni jooksul ühes kohas). Lisaks kahe abielupaari vahelisele nahistamisele on sisse toodud veel Karpovi-Novosjolova-Uukkivi tegelaste kolmnurk, mis aga leiab aset ühes hoopis teises korteris ega ole põhiliiniga kuidagi seotud, ehkki seda filmi lõpus saamatult teha püütakse. Samas saame aru, et ilma selle lisaliinita oleks film õhukeseks jäänud.
Pärast «Svingerite» vaatamist pole te enam see, kes varem. Maailm pole enam see, mis varem. Aga mille poolest on universum, kus eksisteerib selline film, parem niisugusest universumist, kus «Svingereid» poleks iialgi tehtud? Miks Ekis selle tegi? Üks võimalik vastus on muidugi see, mille andis Mount Eversti vallutaja Sir Edmund Hillary, kui temalt küsiti, miks oli vaja sinna ronida: «No see lihtsalt oli seal!»
Ekis ise andis pärast esilinastust natuke teistsuguse vastuse. Teda oli kummitama jäänud Eldar Rjazanovi 1975. aasta mõrkjas komöödia «Saatuse iroonia ehk Hüva leili», mis käib vene aastavahetusega kokku kui Ded Moroz ja Sovetskoje Šampanskoje. Seda analüüsides nägi Ekis, kuidas minimaalsete vahenditega võib edasi anda inimeksistentsi kogu ülevust ja traagikat. «Ei ole vaja kalleid dekoratsioone ega võttepaiku. Kasuta suurt plaani. Suurt plaani!» seletas ta mulle ja näitas kätega korduvalt, milline see plaan peab täpselt olema: pealaest natuke kõrgemal, lõuast natuke madalamal. Aga suure plaani, nagu me eespool nägime, päästavad näitlejad.
Ekis peab ennast muide Läti kino undergroundʼi ainukeseks esindajaks. Kõik teised, kes vähegi Läti filmiinstituudilt mingitki raha saavad, hakkavat kohe vorpima festivalifilme ja art house’i. Aga tema tahab kõneleda massidega, teda ei huvita isegi raha, vaid ainult reiting. Minge kinno ja vaadake, kuidas see Ekisel õnnestus.
Kui eelmise aasta veebruaris jõudis ekraanile Eesti versioon Taani komöödiast «Klassikokkutulek», tõi see avanädalavahetusel kinno 33 828 inimest. See purustas Eesti avanädalavahetuse vaadatavusrekordi, mis varem kuulus 19 030 külastusega sõjadraamale «1944». Esmaspäeval saame teada, kas «Svingerid» suudavad seda edetabelit kuidagi muuta.
NB! Kui «Svingerid» ei paku filmi «Siin me oleme» paroolide kõrvale uusi lemmiktsitaate eestlaste leksikasse, siis ma söön oma kriitikupastaka ära. Ilma soolata.