PÖFFi kiirarvustus: armastuse võimalikkusest maal (1)
20. november 2017, 16:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/11/20/7327663t1h7821.jpg)
Lambad hakkavad poegima. Üksildasse Yorkshire'i tallu võetakse sulaseks nägus rumeenlane Georghe, kes muudab drastiliselt perepoeg Johni elu. Johni õlule on peremehe Martini insuldi järel jäänud suurem osa majapidamisest alates lehmadest ja lõpetades remondiga. Oma masendust ja üksindust leevendab John joomatuuride ning juhuseksiga. Georghe murrab aga Johni hinge lahti ning mehed armuvad teineteisesse.
- «Õnnistatud maa» Suurbritannia 2017
- Režissöör Francis Lee osades Josh O'Connor, Alec Secareanu, Gemma Jones, Ian Hart
- Linastus PÖFFil 17., 18. ja 26. novembril
- Linastus Screen International kriitikute valikus
Kõlab nagu «Brokeback Mountain». Süžeeline sarnasus on vaieldamatu. Kaks meest lähevad üksikusse kohta loomi karjatama ning töö käigus armuvad teineteisesse. Kuid käesolev režisöör Frances Lee debüütfilm on tunduvalt tammsaarelikum. Inglaslik tundekülmus ja sõnaahtrus, mis valitseb Saxbyde talus, taandub vaevu ka poeetilise hingega Georghe ees, vaid John leebub kröömikese võrra. Peremees Martini ja Johni enda armastus oma maa, loomade ja Yorkshire'i vastu on ilmselge, kuid väga valuliselt ei suuda kumbki neist tuua soojust või kiindumust omavahelistesse suhetesse. Alles Johni elu raputav šokk toob mehed lähemale teineteisele ning paistab, et talul on veel mingit lootust edasi püsida.
Meestevahelist armastust on varemgi kinolinal nõnda kujutatud. Kuid ikkagi on võluv vaadata, kuidas rohmakas ning isekas John muutub Georghe mõtlikkuse ning tundelisuse mõjul pehmemaks, hoolivamaks nii enda kui teiste vastu. Enda leidmine ja valutava hinge paranemine loob Yorkshire'i kõnnumaa ning kontimurdva töö foonil kauni kontrasti. Ilusaid kaadreid on see film täis topitud. Alates hingematvalt sombustest maastikuvaadetest kuni stseenini, kus Georghe teeb surnud talle nahast äbarikule noorloomale kasuka, et viimane elaks karmid kevadkülmad üle.
Film on vändatud režissööri enda kodukandis ning ilmselt on film väga isiklikku laadi. Üksiku talu trööstitus ning üksindus, kus ainsaks seltsiliseks on tundekülm perekond või lehmad-lambad, paistab väga ehe. Johni rolli täitva Josh O'Connori füsiognoomia ja maneerid sobivad hästi kehastama masendunud ja kurba Põhja-Inglise maakat, kes on kinni hääbuvas talus ja perekonnas. Nende põhjustatud pingete ainukesteks maandajateks on joomine ning ülbus. Selline olukord pole ka paljudele eestimaalastele võõras. Kuid film annab lootust, et ka sellistest olukordadest on väljapääs, kas siis päästva rumeenlase või millegi muu näol.