PÖFF: pere, kus armastust polegi
26. november 2017, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii tugevaid debüütfilme nagu Ksenija Zujeva oma, kohtab harva.
- «Omaksed» Venemaa 2017 Debüütfilmide võistlusprogramm
- Režissöör Ksenia Zueva, osades Andrei Stoyanov, Elena Chekmazova, Nadezhda Ivanova jt
- 25.11 kell 20 Tartus Athena Keskuses, 1.12 kell 17 Tallinnas Coca-Cola Plazas
See 27-aastane noor naine on hakkama saanud psühholoogilise draamaga tasemel, mis tihti elukogenud ja palju filme teinud režissööridele üle jõu käib. Ehk peitub hea inimihingede tundmise võti selles, et Zujeva kõrgharidus on Moskva Teatrikunsti koolist ning samuti on ta ise tegev olnud näitlejana.
Põnevat lugu, kus pidevalt midagi toimuks, siin ei ole, toimub elu ise ja see on põnevamgi veel. Linateos räägib ühe Moskva paneelmaja korteris elava vene perekonna igapäevaelust. Tegu on kõige harilikuma mitte enam toimiva perekonnaga, millised meie ümber on tuhandeid, ehk oleme isegi pärit ühest sellisest – inimesed elavad koos, kuid samas ajavad kõik oma asja. Pole emotsionaalset lähedust, ei tunta päriselt huvi selle vastu, kuidas teisel läheb. Selles kontekstis mõjub filmi pealkiri «Blizkie» (lähedased – vene k) üsna irooniliselt.
Isa Jefim, ema Katja, poeg Andrei, tütar Anja ja viimaste vanaema (kõige elutervem kogu seltskonnast) pole iseenesest midagi valesti teinud. Nad on lihtsalt elanud oma elu, kuid pole perekonna nimel väga pingutanud. Ning selle käigus on armastus kuidagi vaikselt minema hiilinud.
Filmi dialoogid on kohati justkui kirjutatud maha psühholoogiaõpikust peatüki alt «Kuidas kindlasti teha ei tohiks». Palju mõtlemist on siin lapsevanematele – et lapse sotsiaalne edukas sõltub lähisuhetest perekonnas, on siin paksukese Anja näitel väga kujukalt välja toodud. Tema vennal Andreil ei lähe lõpuks palju paremini. Kumbagi neist pole aga kodus mõistetud, on vaid nõutud, et nad oleksid aina paremad lapsed.
Linateosele paneb punkti ambivalentne lõpp, pärast võib veel kaua mõelda, mis edasi sai ja kas midagi selles düsfunktsionaalses peres muutus.