PÖFF: elufilosoofilised mõtted potisabas (1)
26. november 2017, 14:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Carlos Osuna kolmas mängufilm «Võistleja» («The Contestant») kannab Colombia leitsakusse. Kampaania käigus jagatavad kiirtoidupotid toovad järjekorda kümneid tuhandeid inimesi. Teiste seas Cristobali, kelle restoranipidajast ema juba öösel potisappa kupatab. Tõeline olelusvõitlus läheb lahti koidikul, kui päike meeleolu kõrvetavaks kütab.
- «Võistleja» Columbia 2017, põhivõistlusprogramm
- Režissöör Carlos Osuna, osades Ronaldo Tejedor Simarra, Elena Díaz, Daniel Moncada jt
- Linastub 27. novembril Tallinnas, 29. novembril Tartus
Järjekord toimib kohaliku ühiskonna mikrokosmosena. Üle neljandiku Colombia elanikest elab allapoole vaesuspiiri. «Võistleja» maalib oma nägemuse elust ääremaadel, kus probleemid eriti teravalt välja löövad. Rivis kohtuvad vaesus, võimuvõitlus, rassikonfliktid ja negatiivsed kokkupõrked ametivõimudega. Samas jäävad inimesed sotsiaalpoliitiliste probleemide kiuste inimesteks. Üldjuhul juhindutakse printsiibist, et tühja-tähja pärast pole mõistlik suhteid tuliseks ajada.
Samas tundub, et kiirtoidupott pole tühine asi. See väärib võistlust. Sellest ka nimi – «Võistleja». Inimesed võivad küll koonduda väikesteks järjekorra-kogukondadeks ja teineteisega nalja visata, ent tegelikkuses ei ole keegi tulnud kudrutama. Silme ees terendab auhind ja kõrri karatakse igaühele, kes julgevad järjekorras ettepoole trügida. Kiirtoidupotte, verd ja pisaraid! Potisaba ümber möllav kaos on sedavõrd nüansirikas, et film suudab edukalt välja mängida süžeeliini, kus vaataja püsib suurema osa ajast paigal. Justkui seisaks me ühes peategelastega järjekorras.
«Võistleja» kõnekaim motiiv ongi järjekord ise. Inimesed lähevad sinna, kus on teised. Justkui lambakari juhtoina sabas. See on üks, mis näib ühendavat masse kõikjal maailmas. Tulemuseks võib olla positiivne muutus ühiskonnas, ent sama tõenäoliselt ka kaos. Meenub paari aasta tagune uudislugu inimestest, kes läksid poes kaklema viimase allahinnatud kala pärast. See juhtus siinsamas, Eestis. Kaasaja üks olulisemaid kultuuriteoreetikuid, Jean Baudrillard on kirjutanud, et kohale tormamine ongi ainus, mida rahvamassid saavad veel ise teha. «Võistleja» kujutab seda iroonilise tõetruudusega.
Massipsühhoosi meenutava olukorra üle on võimatu mitte muiata. Inimeste tagajalgadele ajamiseks piisab vaid paarist tuhandest kupongide vastu jagatavast kiirtoidupotist. Teisalt demonstreerib kergelt paaniline õhustik oma absurdsel ja üle vindi keeratud moel inimeste mõju üksteisele. Tahetakse seda, mida naaber. Ja eriti meeldib omandada asju, mida on piiratud koguses. Just nappus paneb meid tegutsema – võistlema kaasinimesega. Kui kastruleid olnuks piiramatult, oleks huvi nende vastu jäänud leigeks. Ent siis poleks olnud ka tempokat lugu temperamentsete ja koloriitsete kolumbialaste seltsis.