Olukorrast riigis

Prophets of Rage «Prophets of Rage». Foto: promo

Prophets of Rage
«Prophets of Rage»
Fantasy
Hinne: 3

1997. aasta. Rage Against The Machine on Wu-Tang Claniga minemas tuurile. Kuus nädalat, 30 esinemist. Zach de la Rocha kihutab musta Ford Exploreriga Hollywoodis punase fooritule alt läbi. Ta on kaheksa kuud elanud Los Felizis. Kui ta Ida-LA-s elas, varastati ta auto mitu korda ja politsei tuli mitme tunni pärast, Los Felizis olid võmmid aga mõne minutiga ukse taga: «Me tahtsime ikka kontrollida, kas kõik on korras, hr de la Rocha.» Imeline, ei jõua de la Rocha ära imestada.

Rage oli ju poliitiline bänd, mis oli selleks ajaks esinenud Mehhiko zapatistide ja vangistatud ajakirjaniku Mumia Abu-Jamali heaks ning üritas «Saturday Night Live’is» riputada esinemise ajal tagurpidi kaks Ameerika lippu protestiks NBC omaniku General Electricu sidemete vastu kaitsetööstusega. Kui kitarrist Tom Morello bändi kokku pani, töötas ta senaator Alan Cranstoni juures ja sellest jäi talle suhu halb maitse. «Demokraatiat pole. Käib raha kokkuajamine,» ütleb ta.

De la Rochale meeldib, et Wu-Tang kaitseb hiphopkultuuri. Hävitab seda tema arvates lugude tavapärane ülesehitus, WTC plaadil polevat aga ühtegi singlilugu, on kontrollitud kaos. Gängstaräpparid de la Rochale ei meeldi. Tal on kahju sellest, mis 2Paci ja Biggiega juhtus, aga ta ei suhestu inimestega kaatrites Rivieras. Talle ei meeldi mõni Wu naistevihkajalik tekst, aga ta loodab tuuril meestega dialoogi alustada.

Morello ütleb, et suhted bändis on head, de la Rocha ütleb, et ega ikka ei ole eriti ja nii Rage’i ei olegi 20 aastat hiljem enam. Morello ja de la Rocha lemmikräpiplaat oli Public Enemy «It Takes a Nation of Millions to Hold Us Back» ja selle loo «Prophets of Rage» järgi on võtnud nime ka uus bänd, kuhu kuulub kogu Rage miinus de la Rocha pluss Public Enemy Chuck D ja Cypress Hilli B-Real.

Uus Rage kõlab täpselt nii, nagu arvata: helisevad häirekellad, Chuck D hüüab «Hold it now!» ja Morello asub poliitilisi riffe kaljust välja raiuma. «Now you wanna blame me for what I read?» küsib Chuck. Meil on ju politseiga samamoodi, keegi jalga ei tulista, kohe maha.

Muidugi on lugu pealkirjaga «Legalize Me», sest osaleb B-Real. «Nad suitsetavad Torontos, nad suitsetavad Portlandis,» teatab ta, aga ei ole sellist vägevat tunnet, et suits pahiseb kõrvadest välja ja juuksed seisavad peas püsti, skunk & mirrors tunnet. Tunnet, et lähete hommikul tööle ja algab äkki nii äge biidisadu, et tuleb vihmavari võtta. On selline Toronto ja Portlandi korvpallikohtumise tunne.

De la Rocha ja Run The Jewelsi lool oli pealkirjaks «Close Your Eyes (And Count to Fuck)», Rage ütleb «Unfuck The World» ja see on enim «Killing In The Name’i» moodi lugu siin. Ka «Strength In Numbersi» riff on selline, et ei tea, kust Morello neid veel võtab, aga see on imeline. Ultrasonic meltdown. Taustal B-Real teeb kana häält. Huvitav kombinatsioon. Ballaade pole.

See on otsekohene plaat, aga ka aeg on meil otsekohene, kirjutab NME ning soovitab võtta võimendi ja visata lähima fašisti aknasse. Rahvas taob kombainid jälle mõõkadeks.