/nginx/o/2017/04/25/6590489t1h2f67.jpg)
/nginx/o/2017/12/07/7386497t1h9b7b.jpg)
Veneetsia biennaal ehk tõenäoliselt maailma tuntuim kujutava kunsti üritus, toimus 2017. aastal 57. korda ja endise hooga. Kui kohal ei käi, siis ei saa selle ürituse mastaabist hästi aru. Näitused ei toimu ainult «suurtes» kohtades elik vanas relvatehases Arsenales ja «aias» elik Giardinis keskpaviljonis ning sinna lähedale paigutatud riikide galeriides, vaid suuremalt jaolt hoopis suuremates ja väiksemates näitusesaalides üle kogu kuulsa linna.
Kuna aga suurtes kohtades on kunsti niigi väga palju, siis sageli jäävad ka suurel kunstisõbral need linnanäitused nägemata. Tõenäoliselt suudavad vaid üksikud professionaalsed kunstiteadlased ja -ajaloolased üle vaadata kõik näitused, mida avatakse aprillist novembrini linnas mitusada.
Allakirjutanu üritas läbi käia võimalikult palju väljapanekuid, mis olid üleval novembris, kuid vaadatud sai parimal juhul kaks kolmandikku. Kunsti kontsentratsioon Võrust väiksemas vanas Veneetsias on ilma biennaalitagi väga suur, hulganisti on iseseisvaid galeriisid ning üllatavalt mainekaid näitusi toimub ka turistide seas vähem tuntud Mestres, Veneetsia satelliitlinnas.
Biennaali kesksetes kohtades olid ühed trendid ja väikestes teised. Laia lauaga üldistades võib väita, et suurel näitusel (120 kunstnikku) üritati mitut moodi tagasi tuua 1960ndaid. Hoolikalt kureeritud Arsenale näitustel domineeris veidi vähem kui 50 aastat tagasi populaarseks saanud postminimalistlik skulptuur ja installatsioon ehk tekstiil, kivid, muld, loodus, robustsus ja mängulisus, naiivsus ja mastaapsus.
Lee Mingwei jändamine niidirullide ja kaltsudega, Franz Erhard Waltheri suured pappkastid ja tekstiilid, Martin Cordiano kivikuulid ja puukastid, Achraf Touloubi seinale kinnitatud madratsid, Sheila Hicksi hiiglaslikud riidepallid, Michel Blazy jalatsitesse istutatud taimed jne jne.
Giardini suures paviljonis aga olid veidi teised ideed – eeskujuks oli 60ndate alguse kunstisituatsioon, le nouveau réalisme, algupärane popkunst, kolmemõõtmeline kunst (skulptuurid, installatsioonid), uusnaivism. Ja hiinlased. Viimaseid oli kogu Veneetsia täis. Nad ei pakkunud küll midagi väga uut ja põnevat, pigem torkas nende kunst silma oma magususe ja probleemitusega. Kui märkasid midagi nunnut elik lihtsalt ilusat, siis võis kindel olla, et kunstnik on hiinlane.
Aga realism Veneetsia biennaalil aastal 2017 tähendas peamiselt seda, et moes oli näitustele (mitte ainult suures paviljonis) tuua oma isiklikke asju ja võimalikult kulunud ja räsitud kujul. Ja vanamoelisi mustvalgeid analoogfotosid, võimalikult halle.
Nende mustvalgete, enesereflektiivsete fotodega olid esindatud eriti jugoslaavlased, näiteks Mladen Stilinovic ja 1980. aastal surnud ungarlane Tibor Hajas, viimase tööd meenutasid vägagi tema eakaaslase Jüri Okase 1970ndate töid.
Oma isiklikke esemeid, märkmeid, fotosid, raamatuid, ajakirju, voodeid, seinavaipu, katkiseid ujumiskonni, jms olid näitusele toonud Abdullah al Saadi (Araabia Ühendemiraadid), Geng Jianyi (Hiina), Franz West jt.
Katherine Nunes ja Issay Rodreguez (Filipiinid) olid seinale kleepinud oma vana aabitsa leheküljed ja need nägid välja peaaegu täpselt samasugused nagu Ülle Meistri kujundatud legendaarse «Kukeaabitsa» omad! 60ndate alguse naiivset kollaažilembest popkunsti näitas Frances Stark (USA).
Naivism on jälle moes. See tähendab, et näitustele tuuakse kohmakalt, algajalikult, koolilapselikult jooistatud-maalitud pilte ja eriti trendikas on nii kujutada tänapäeva popkultuuri sümboleid, kuulsusi, logosid, aga eelkõige muidugi iseennast. Väga stiilipuhtad esindajad olid biennaalil sakslased Andy Hope ja Kiki Smith.
Suurriikide suured paviljonid pakkusid kohati naljakat vaatepilti. USA oli Mark Bradfordi abstrakt-ekspressiivsete maalidega läinud tagasi 50ndatesse. Venemaa üritas aga olla muidugi väga «futuristlik». Saša Pirogova «Aed» ülemisel korrusel oli keeruline, elektrooniliselt juhitud valguse-varju mäng, saali keskel laual olid 3D-printeriga valmistatud vigurid (inimesed, tankid, sõdurid, UFOd, illuminaadid, vabamüürlaste sümbolid).
Väga eestiliku e-riigi kuvandit esindas keldrikorrusel Griša Bruskini teos «Scene Change», kus poolskulptuure (inimese jalad, käed, pead turritamas valgest massist) tuli vaadata iPadiga, kuhu ilmus vaadeldava objekti virtuaalne 3D-täiskujutis. Nii 2000ndad!
Eks retrofuturismi esindas ka Põhjamaade paviljon, kus võis näiteks imetleda Charlotte Johannesoni (Rootsi) 1983. aasta Apple IIga joonistud kompuutergraafikat, mille ainuke huvitav aspekt oligi, et see oli tehtud nüüdseks vanaaegse, aga omal ajal uuendusliku tehnoloogiaga.
Linna peal laiali olevad riikide paviljonid oli selles mõttes väga lahedad, et peale n-ö rahvuslike väljapanekute oli seal enamasti ruumi ka igasugu muudele näitusele, sageli said seal pinda just itaalia kuraatorid ja kunstnikud.
Eesti paviljonis oli siiski ainult Eesti näitus, aga haruldase juhtumina oli seal eestlasest (ja salamisi Eesti komme sööv) saalineiu, kes külastajatele tere ütles (teistes rahvuslikes paviljonides oli tavaliselt valvama palgatud tusane itaallane). Katja Novitskova teose «If Only You Could See What I’ve Seen with Your Eyes» suured klaasist loomad ja putukad meenutasid oma nunnususes hiinlaste kunsti, samas kui lähedal asuvad teised väikesed või lihtsalt vaesed ja vaevatud riigid üritasid kunstiga omaenese deemoneid lahata.
Näiteks sealsamas kõrval kandis Bosnia ja Hertsegoviina näitus võimast pealkirja «University of Disaster» elik «Hävingu ülikool», selle olid loonud Radenko Milak ja Roman Uranjek. See koosnes peamiselt süngetest hallidest 20. sajandi kunsti elementidest ja ajaloolistest fotodest koostatud kollaažidest ning obskuursetest videotest (ühes penetreeris 3D-animeeritud androgüün hiiglaslikku julka, mis lõpuks plahvatas).
Armeenial oli kasutada väga ruumikas paviljon soodsas kohas, mida jagati rõõmsalt kõiksugu eri maade, eriti Itaalia noorte kunstnikega (kelle näitus seal oli kahtlaselt sarnane Tartu kunsti aastanäitusega). Meelde jäid eelkõige 1980ndate itaalia transavangardistliku maali truud järgijad, nagu Fazio Lauria, Petra Scognamiglio, Patricia Della Valle, Alessandra Pelloso.
Uusnaivismi tegi Silvano Ottaviani. Sealsamas oli ka Montenegro ühe intrigeerivama tegelase, pediaatri, poliitiku ja samal ajal tuntud kunstniku Nebosja Neno Kavarici hämarerootiliste maalide näitus «Linnu 50 halli varjundit». Muidugi oli ka vahele torgatud ka üks hiinlane, Jeff Koonsi võtmes popskulptuure vorpiv Mao Kai.
Hiinlasi oli eriti rohkesti «Friendship Projectis», kus aga enamik töid peale hiinaliku magususe eriti millegagi silma ei paistnud, kuigi Fu Yuxiangi plastmassist tulnukad San Marino paviljoni tagaruumides olid päris efektsed ja iroonilised, kui ruumi trellitatud aknast välja vaatasid. San Marino enese väljapanek oli igati trendikas, lihtsalt kellegi 2009. aastal surnud Frank Walteri naivistlikud maalid ja isiklik kola oli miniriigi esindusnäituseks vormistatud.
Armeenia väljapanek, Jean Boghossiani «Fiamma Inestiguibile» oli suur ja võimas ning pateetiline: saalid täis kõrbenud raamatuid, suitsujuustu meenutavaid seinapaneele, müstilisi kõrvetatud märke. Tagamõtteks muidugi armeenia genotsiid sada aastat tagasi, mis sellise sümboolikaga muidugi lingiti holokaustiga.
Armeenia vihavaenlasel ja naabril Azerbadžaanil oli väljapanek väga heas kohas Palazzo Lezzes ja see oli just selline vormilt rahvuslik, sisult just nagu progressiivne (15 aastat tagasi). Igatahes sai näha grupi Hypnotica(!) videoid inimestest millestki tõsiselt rääkimas (noneh, «sotsiaalteaduslik» kunst, jälle nii 2000ndad), aga ka Elvin Nabizade ehitatud hiiglaslikku spiraalset objekti, mis koosnes aserite rahvapillidest.
Mongoolia oli tulnud välja isegi ootamatult tugeva grupinäitusega «Lost in Tngri» («Kaotatud Paradiisis»), mis koosnes aktuaalseid teemasid (looduse reostamine, korruptsioon jne) käsitlevatest objektidest. Eriti mõjuv oli Chimeddorj grupp pronksist kõverate püss-kurgedega.
Aserite paviljoni lähedal Palazzo Cavalli-Franchettis ehk ühes ülikoolihoones asuv Iraagi väljapanek oli sarkastiline appikarje. Näitus «Archaic» oli kujundatud vana kooli arheoloogiamuuseumi näitusena, kus olid väljas tuhandeid aastaid vanad savinõud, aga sealsamas kõrval, samamoodi puust vitriinides olid iraaklaste igapäevased esemed, vanad fotod, igapäevast traagikat kujutavad videod jne. Otse loomulikult oli sellise kujunduse mõte lihtne: kui nii edasi läheb (sõda, sõda, sõda), siis oleme meie, tänapäeva iraaklased, samasugune väljasurnud vitriiniobjekt nagu kunagised sumerid.
Humanity paviljonis olid tugeva näitusega «Objection» välja tulnud iisraeli-briti päritolu Michal Cole ja türgi rahvusest Ekin Onat (mõlemad naised). Sisuliselt kogu väike maja oli haaratud tänapäeva lääne steriilset elu tögava ruuminstallatsioonide ja videotega. Olid pehmest mustast materjalist kööginõud, kirevate vaipadega kaetud palgamõrvari tuba, WC sildiga «Do not use» ja Cole ja Onat ise valgete skulptuuridena istumas voodil teineteisele selja pööranuna.
Antisteriilsusega tegeles mõnes mõttes ka Taiwani paviljonis Tehching Hsiehi näitus «Doing Time», kus peamiselt näidati omamoodi dokumentatsiooni sellest, kuidas mees New Yorgi tänavatel 1980–1981 parmuna elas.
Efektne oli muidugi kanadalase Evan Penny näitus «Ask Your Body» Chiesa San Samuele kirikus, Penny teeb hüperrealistlikke skulptuure ja seda ülimalt meisterlikult.
Väga võimas oli vaadata normaalsest mitu korda suuremat mehepead sulle otsa jõllitamas, eriti kirikus. Penny kasutas ära ka vana kiriku eripära, oli teinud kolmemõõtmelisi variante kuulsatest ristil või surnud Jeesust kujutavatest maalidest ja neid peaaegu reaalsuses näha oli lihtsalt jube.
Täiesti kõrvalises kohas ühte suuremat sorti korterisse ehitatud Pavilioni galeriis asus Ukraina väljapanek, mis osutus üheks kõige nutikamaks. Fotograaf Boriss Mihhailov oli teinud seeria pealkirjaga «Parlament», lihtsalt võtnud screenshot’e Ukraina parlamendi netiülekannetest, valinud neist praakkaadrid, pilt (poliitiku nägu) oli groteskselt moonutatud ning need suurelt välja printinud.
Väga tabav kommentaar Ukraina praegusele poliitilisele seisukorrale oli nii see näitus kui ka paviljoni asukoht. Endiselt hübriidsõjas vaevlev riik on samal ajal nii sisemiselt lõhestunud kui ka muu maailma poolt suuresti unustatud. Seega, realism oma tänapäevasel kujul.
Tõenäoliselt kõige rohkem kõrgetasemelist kunsti täis oli Veneetsias debüteerinud Kiribati (tõstku käsi, kes seda riiki teab) paviljon ehk Palazzo Mora, mis lisaks riigi väikesele, aga põnevale väljapanekule sisaldas sadu muid kunstnikke, kes olid koondunud palju/väheütleva pealkirja alla «Personal stuctures. Open Borders» («Isiklikud struktuurid. Avatud piirid»).
Kiribati näitus «E kai maunanako te aba, te rikia e tei n nene n aki kona ni bua» elik «Kunst pikk, elu lühike! Uppuv saar, uppumatu kunst!» (autor Daniela Danica Tepes) oli mänguline. Külastaja astus ruumi keskele ja tema liigutuste järgi hakkas üks või kaks mõõgaga vehklevat kompuuteranimeeritud tegelast sehkendama. Lastele igatahes väga lõbus.
Aga «Personal stuctures. Open Borders» sisaldas umbes 250 rohkem ja vähem tuntud kunstniku töid, mis oli küll ära jaotatud kahe maja peale. Palazzo Mora väljapanek oli äärmiselt kirju ja eklektiline, sisaldades väga vähe ühiseid elemente. Märksõnad, trendid olid siiski samad, mis mujal, needsamad realism, uusnaivism, dekoratiivsed skulptuurid-installatsioonid, interaktiivsus ja hiinlased.
Efektset hüperrealistlikku maali esindasid prantslanna Laina Hadengue ja britt Paul Critchley. Hiiglaslikke värvilisi mänguasju oli ehitanud sakslane Peter Riss. 90ndate moodi naiivselt mõjuva fotokollaažiga oli välja tulnud Lluis Barba Cantos Hispaaniast. Samasuguse 20 aastat vana robustse esteetikaga pornograafilist digigraafikat näitas hollandlanna Sarah Gold.
Naiivseid või primitivistlikke maalikesi näitasid Meadows Liibanonist ja Valerie Ghoussani Prantsusmaalt.
Robustsete assamblaažidega esindas Leedut (ainsana Baltimaid) Patricija Gilytė. Kuulsuste (Andy Warhol, Jasper Jones jt) kummist maskidega oli 70ndate šnitiga lavastusfotosid teinud ukraina skulptor Rostislav Koterlin. Kultuuriajalooliste stampide abil üritasid oma installatsioonides tänapäeva illustreerida venelased Lidija Vitkovskaja ja Deniss Mihhailov.
Ilus-müstilis-erootiliste maalidega oli välja tulnud muidugi hiinlane Lihuai He. Üpris vana kooli tekstipõhise kontseptualismi lippu üritas kanda ameeriklane pseudonüümiga John Doe (ha-ha-ha, on nali) oma ruumi täitvate vihaste tekstidega (pealkirjas muidugi «Fuck Yourself Art»), mis omast arust kritiseeris kunstimaailma mehhanisme.
Kõige selle tohuvabohu keskel ühes väikeses toas oli tõenäoliselt kogu biennaali kõige kuulsama kunstniku näitus. Seintel eri kujuga peeglid, laual läbipaistev valimiskast, pastakas ja märkmepaberid kirjutamaks, mida peeglist nägid ja millise vaataja tunned end olevat. See oli Yoko Ono «Mirror Image». Lihtsalt geniaalne.
Kokkuvõttes tundub, et kunst aastal 2017 vaatab siiski liiga pingsalt oma 20. sajandi kuulsusrikkasse minevikku ja üritab sealt leida lohutust. Nagu eluõhtusse jõudev inimene vaatab oma vanu asju. Aga kunst pole ju suremas, vaid vägagi elus, lihtsalt tundub, et sügavas ideedekriisis või konservatiivsuse paines. Seda näitas ka kvantiteedi domineerimine kvaliteedi üle, sest nagu ikka, kui ei aita nõu, siis aitab jõud. Või mass. Aga vähemalt oli Veneetsia biennaal 2017 väga mitmekülgne, peaaegu igaühele oli midagi.
