Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse

«Küprose kibedad sidrunid»

FOTO: Raamat

Sellest peale, kui 1976. aastal ilmus eesti keeles Gerald Durrelli «Minu pere ja muud loomad», ei ole Eestis vist kuigi palju inimesi, kes on saanud üles kasvada seda raamatut lugemata. Kõik need lõbusad lood Durrellite igapäevaelust on kaasa toonud mõõtmatu hulga naerupisaraid. Ja kui ETV hakkas näitama samanimelist teleseriaali, mis õnneks toetub palju laiemale materjalihulgale kui ilukirjanduslik Korfu triloogia, hakkasid viimaks eesti keeles ilmuma ka vend Larry ehk Lawrence Durrelli raamatud.

Durrellid on kõik olnud parajad rändajad, ja kui Geraldi haruldaste loomaliikide jahil ette võetud rännakutest jutustavaid raamatuid on eesti keeles välja antud hulgi, siis mõnevõrra leebemat elu elanud Larry, kellel on Suurbritannia kirjanduses tegelikult palju tähtsam koht, on eestikeelsele lugejale alles üsna tühi leht – turtsakas vend, kes vahetpidama ta kirjutusmasinal toksib ja pereliikmeid kättesattuvate esemetega loobib. Tegelikult aga oli Indias sündinud Lawrence see, tänu kellele Durrellid üldse Korfule sattusid. Nii et aitäh talle.

Lawrence Durrell hakkas kirjutama 15-aastaselt, ja et ta elas pika elu (1912–1990), on tema kirjanduslik pagas õige mahukas. Sinna mahub romaane, reisiraamatuid, näidendeid, luulet, tõlkeid kreeka keelest ja mida kõike veel. Kirjanduslooliselt kõige tähtsamad on Lawrence Durrelli romaanid, iseäranis «Aleksandria kvarteti» ja «Avignoni kvinteti» alla koonduvad teosed. «Aleksandria kvarteti» esimesed kaks romaani «Justine» ja «Balthazar» on Eesti Raamat juba ka välja anda jõudnud. Loodetavasti tulevad järgmisedki.

Lawrence Durrell vihkas Inglismaa kliimat ja nagu öeldud, kolis kogu Durrellite perekond tänu talle 1935. aastal Korfule. Lawrence’it ei kiskunud miski enam nii-öelda kodumaale tagasi ja ta elas suurema osa oma elust kusagil Vahemere lähedal, olgu siis Korful, Rhodosel, Küprosel, Aleksandrias või Lõuna-Prantsusmaal.

Saartel on tõmmet. Ja nüüd annab kirjastus Eesti Raamat välja sarja «Saareraamat», mis tõotab lugejateni tuua kõikvõimalikke põnevaid raamatuid, Durrelli kõrval ka näiteks Bill Brusoni, D. H. Lawrence’i ja Mart Twaini saarekirju.

«Küprose kibedad sidrunid» on üks Lawrence Durrelli Kreeka-raamatutest. Algselt 1957. aastal lihtsalt nime all «Bitter Lemons» («Kibedad sidrunid») ilmunud raamatu pealkirjale lisati 2001. aastal juurde «Küprose» ja selline see pealkiri nüüd on. Raamat räägib Durrelli Küprosel elatud aastatest 1953–1956, mil saare iseseisvuspüüdlused sealse elu segamini lõid. Kirjanik elas Bellapaisis, mis nüüd on jäänud Küprose põhjaossa ehk Türgi poolele, kus Durrellit eriti ei teata, ja kui peetaksegi meeles, siis halva sõnaga. Maja peal on küll tahvlike, ent omanikku on see vahetanud juba mitu korda, ja et kreeklased külast lahkuma pidid, ei ole kirjaniku jälgi lihtne ajada.

Laias plaanis võib öelda, et «Küprose kibedad sidrunid» koosneb kahest poolest: üks on igapäevane saareelu, saareelanike kreeka loomus ja traditsioonid, teine pool on Durrelli töö Briti impeeriumi heaks. Pärast kõiki neid aastaid Kreeka saartel ei olnud mingi ime, et Durrell rääkis väga hästi kreeka keelt ning seetõttu võitis ta kohalike südame ja ta võeti kiiresti omaks.

Durrell on meister kirjeldama kohalikku elu ja Küprose kreeklaste eluviisi, mis tema sõnutsi olla väga läbi imbunud türgi kommetest. See olla Küprose kreeklaste eripära. Kui Durrell saarele elama asub, on Küpros alles Briti koloonia. Mis juhtub, kui ühele Kreeka saarele tuleb välismaalane, kes tahab ehk osta sinna maja ja pikemaks elama jääda? Maja leitakse ja omanikuga räägitakse läbi, ja tehingu kinnitamisele tuleb kreeka kombe kohaselt kokku terve suguvõsa.

Majaostmise peatükk koos kõige selle juurde käiva demonstratsioonesinemisega on omaette tsirkus, mille kestel loobitakse edasi-tagasi sõnu ja võtmeid. Ja Durrell ehitab oma jutustust Küprosest üles nagu ehitusmeistrid tema maja, nii et alustanud kohalikega tutvumisest, jõuab ta õige pea laiemate teemadeni. Durrell jõuab läbi koolis inglise keele õpetamise pressinõuniku ametipostile, kus tal tuleb rinda pista küproslaste aina paisuva vabadusihaga.

Võtmesõna on siin enosis ehk ühinemine. Küprose kreeklased ihkasid enosis’t suure Kreeka riigiga ja ehkki Durrell oma raamatus toob võrdlusena ära ka selle halvad küljed, ei mõjuta see kuidagi Küprose kreeklaste püüdlusi. Nii saab siit lugeda, kuidas enosis haarab juba koolinoorte meeled ning kuidas salasosinad kasvavad barrikaadideks ja relvastatud kokkupõrgeteks.

Ma ei tea, kuidas need asjad tegelikult olid, aga Durrelli jutust jääb mulje, et tegelikult tahtsid küproslased lihtsalt iseseisvuseteemalist rahvahääletust korraldada, et siis kunagi tulevikus ehk Briti võimu alt vabaks saada, ent paindumatu impeerium ei andnud neile selleks võimalust ja eelistas appi võtta relvastatud jõud. Peatükist peatükki süveneb kaose ja segaduse tunne, mille Durrell ühendab osavalt kohaliku eluolu ja inimeste kirjeldamisega. Olgu öeldud, et selles raamatus esinevast maailmarändur Mariest saab hiljem kirjaniku kolmas abikaasa.

See osa raamatust, mis kirjeldab Küprose enosis’t, sarnaneb väga sellega, mis toimub praegu Kataloonias. Kuidas suur ei kuula väikest ja mis selle tagajärjel kõik juhtuda võib. Nii et endale täiesti teadmata on Lawrence Durrell 1957. aastal kirjutanud raamatu, mis 2017. aastal on täiesti ajakohane.

***

Lawrence Durrell

«Küprose kibedad sidrunid»

Tõlkija Jaan Sudak

Eesti Raamat 2017

256 lk

Tagasi üles