Durrellid on kõik olnud parajad rändajad, ja kui Geraldi haruldaste loomaliikide jahil ette võetud rännakutest jutustavaid raamatuid on eesti keeles välja antud hulgi, siis mõnevõrra leebemat elu elanud Larry, kellel on Suurbritannia kirjanduses tegelikult palju tähtsam koht, on eestikeelsele lugejale alles üsna tühi leht – turtsakas vend, kes vahetpidama ta kirjutusmasinal toksib ja pereliikmeid kättesattuvate esemetega loobib. Tegelikult aga oli Indias sündinud Lawrence see, tänu kellele Durrellid üldse Korfule sattusid. Nii et aitäh talle.
Lawrence Durrell hakkas kirjutama 15-aastaselt, ja et ta elas pika elu (1912–1990), on tema kirjanduslik pagas õige mahukas. Sinna mahub romaane, reisiraamatuid, näidendeid, luulet, tõlkeid kreeka keelest ja mida kõike veel. Kirjanduslooliselt kõige tähtsamad on Lawrence Durrelli romaanid, iseäranis «Aleksandria kvarteti» ja «Avignoni kvinteti» alla koonduvad teosed. «Aleksandria kvarteti» esimesed kaks romaani «Justine» ja «Balthazar» on Eesti Raamat juba ka välja anda jõudnud. Loodetavasti tulevad järgmisedki.
Lawrence Durrell vihkas Inglismaa kliimat ja nagu öeldud, kolis kogu Durrellite perekond tänu talle 1935. aastal Korfule. Lawrence’it ei kiskunud miski enam nii-öelda kodumaale tagasi ja ta elas suurema osa oma elust kusagil Vahemere lähedal, olgu siis Korful, Rhodosel, Küprosel, Aleksandrias või Lõuna-Prantsusmaal.
Saartel on tõmmet. Ja nüüd annab kirjastus Eesti Raamat välja sarja «Saareraamat», mis tõotab lugejateni tuua kõikvõimalikke põnevaid raamatuid, Durrelli kõrval ka näiteks Bill Brusoni, D. H. Lawrence’i ja Mart Twaini saarekirju.
«Küprose kibedad sidrunid» on üks Lawrence Durrelli Kreeka-raamatutest. Algselt 1957. aastal lihtsalt nime all «Bitter Lemons» («Kibedad sidrunid») ilmunud raamatu pealkirjale lisati 2001. aastal juurde «Küprose» ja selline see pealkiri nüüd on. Raamat räägib Durrelli Küprosel elatud aastatest 1953–1956, mil saare iseseisvuspüüdlused sealse elu segamini lõid. Kirjanik elas Bellapaisis, mis nüüd on jäänud Küprose põhjaossa ehk Türgi poolele, kus Durrellit eriti ei teata, ja kui peetaksegi meeles, siis halva sõnaga. Maja peal on küll tahvlike, ent omanikku on see vahetanud juba mitu korda, ja et kreeklased külast lahkuma pidid, ei ole kirjaniku jälgi lihtne ajada.
Laias plaanis võib öelda, et «Küprose kibedad sidrunid» koosneb kahest poolest: üks on igapäevane saareelu, saareelanike kreeka loomus ja traditsioonid, teine pool on Durrelli töö Briti impeeriumi heaks. Pärast kõiki neid aastaid Kreeka saartel ei olnud mingi ime, et Durrell rääkis väga hästi kreeka keelt ning seetõttu võitis ta kohalike südame ja ta võeti kiiresti omaks.
Durrell on meister kirjeldama kohalikku elu ja Küprose kreeklaste eluviisi, mis tema sõnutsi olla väga läbi imbunud türgi kommetest. See olla Küprose kreeklaste eripära. Kui Durrell saarele elama asub, on Küpros alles Briti koloonia. Mis juhtub, kui ühele Kreeka saarele tuleb välismaalane, kes tahab ehk osta sinna maja ja pikemaks elama jääda? Maja leitakse ja omanikuga räägitakse läbi, ja tehingu kinnitamisele tuleb kreeka kombe kohaselt kokku terve suguvõsa.
/nginx/o/2017/12/21/7428093t1h510a.jpg)
