Suur aastalõpuintervjuu! Hando Runnel: minevikku saab ainult mäletada, mitte kunagi enam taastada (29)

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hando Runnel tänavu detsembris Tartu Kirjanduse Majas asuvas Utoopia raamatupoes.
Hando Runnel tänavu detsembris Tartu Kirjanduse Majas asuvas Utoopia raamatupoes. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Hando Runnel on eesti kirjanduse elav klassik, kelle paljud luuletused (näiteks «Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi», «Maa tuleb täita lastega», «Üks veski seisab vete pääl») on saanud otsapidi rahvalauludeks. Kirjandusteadlane Mati Hint on tema kohta öelnud: «Vene ajal oli Hando Runnel eesti haritlaste ja kogu eesti rahva jaoks enesestmõistetava tõerääkimise kehastus. Tõe rääkimine ja tõeste sõnade kasutamine ei olnud temale julgustükk, vaid loomulik asi.» Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajal on Runnel olnud ametis Ilmamaa kirjastuses, olles muuhulgas «Eesti Mõtteloo» sarja peamine eestvedaja ning toimetaja. Meie vestlus leidis aset nädal enne jõulupühi Tartus kirjastuse Ilmamaa toimetuses.

Milline näib teile elu Eesti Vabariigis 2017. aastal?

Kõigepealt soovin öelda, et olen end kogu elu samastanud sõjaeelse Eesti aja inimestega. See on minu identiteet ning kogu mu elu plaan on olnud sellele üles ehitatud. Ma ei elanud tollel ajastul küll eriti kaua, sest 1938. aasta lõpus sündinuna ei jäänud seda aega minu elulukku eriti palju. Kuid hingeeluliselt on see vundament, millele olen kogu aeg toetunud.

Kommentaarid (29)
Copy
Tagasi üles