Vastandite ühtsus, sisu ja vormi harmoonia

Jan Kaus «Kompass». Foto: Raamat

On elementaarne tõde, et palju raskem on kirjutada lühikest kui pikka teksti. Öelda kümnel leheküljel ära see, mille jaoks teisel on kulunud viissada, pole sugugi mitte lihtne. Juba sel põhjusel müts maha Jan Kausi ees, kes on võtnud ette uurida miniatuuri võimalusi ja kasutusviise. Kokku on Kausi sulest viie romaani kõrval ilmunud ka kolm miniatuurikogu – autor nimetab vahel oma žanrit ka proosaluuleks – ning tänavu avaldas kirjastus Hea Lugu Jan Kausi teose «Kompass».

«Kompassi» oleks žanriliselt raske üleüldse kuskile paigutada, kui appi ei tuleks raamatu kaanetekst, mis teatab, et see raamat on «autori esimene katse ühendada miniatuuri ja romaani väljenduslaade, jutustada lugu proosaluules».

Tõepoolest on siin raamatus ühendatud kaks esmapilgul vastandlikult mõjuvat lähenemist. Üks on napp, äärmuseni tihendatud ja samas ometi luule lennulisust säilitav miniatuur (või ka kild või laast – tegelikult vahet ei ole, eri autorid on eri aegadel ühte ja sama asja nimetanud lihtsalt endale meelepärase nimega). Teine seevastu panoraamsust, vaatepunktide nihkumist, tegelaste sisemisi arenguid ja soovitavalt ka tegevuskohtade muutusi eeldav romaan.

Kirjandus ei tunne ühendamatut. Iga romaan võib endas sisaldada kilde või aforisme. Iga luuletus võib õnnestumise korral omandada eepilised mõõtmed. Just segažanrid pakuvadki võimalusi, kus tervik muutub suuremaks kui selle üksikud osad. Oskusliku kompileerimise ja selle moodustavate tekstide õige rütmistamise korral moodustuvad nõnda kirjanduslikud ruumid, kus osade erinäolisus võimendub ja komponendid toetavad üksteist.

Jan Kausi «Kompass» ei ole muidugi kollaaž, vaid siin on autor võtnud nõuks kasutada põhimõtteliselt vaid ühte vormi – miniatuuri – ja saavutanud miniatuuride kordumiste, nende peatükkideks sidumise kaudu midagi, mida võiks nimetada eksponentsiaalseks kasvuks. Miniatuurid ei moodusta pelka ahelat, kus üks tekst on lükitud mehaaniliselt järgmise otsa, vaid ühelt poolt on iga tekstike ka suurema teksti – romaani – peatükk. Väike osa suuremast tervikust. Kuid teisalt on iga tekst ikkagi omaette poeetiline ühik.

Omaette tervik. Ükski peatükk pole pikem hõredalt laotud leheküljest, äärmisel juhul pooleteistkümnest, kuid ka sellise arvestuse puhul tuleb pidada silmas, et kujundaja Anu Ristmets on jätnud lehekülje ülemise ja alumise neljandiku tühjaks. Seejuures on iga tekstike siiski omaette alguse, keskpaiga ja lõpuga, sageli on neis ka väike puänt või siis nn lehepööraja – mingi uue elemendi või ootamatuse sissetoomine, mis kutsub kohe edasi lugema.

Ja tõesti, teosel on oma terviklik sisu, mis jääks peatükke suvalises järjekorras lugedes tabamatuks. Lugedes vaid üht või teist miniatuuri, võiks küll saada poeetilise naudingu fraasidest nagu «igatsus kogunes nagu sade veeklaasi põhja» (lk 74), «pimedus mõjus nagu võõras maa» (lk 78) või «õhk virdab nagu sulavõi» (lk 87), kuid romaani sisu jääks paremal juhul kombatavaks.

Räägib see raamat muidugi armastusest. Kaotatud armastusest. «Kompassis» kulgeb minategelane mööda Tallinna tänavaid ja mõtiskleb. Mõtiskleb selle üle, kes ikkagi oli Anne ja mida ta muutis. Ja mõtiskleb selle üle, mis saab edasi. Ehk siis käib ta mõte viljatult ringiratast. Enese teadmata vajab ta vabanemiseks välimist impulssi, mis käivitaks sisemise tahte.

(Muide, nagu vast igas Jan Kausi raamatus, nii on ka siin Tallinn sedavõrd olemas, et on võimalik, raamat näpus, lausa mööda siin kirjeldatud tänavaid jalutada.)

Muidugi ei piirdugi asi «Kompassis» ainult kulgemisega, vaid üks asi viib teiseni, elu viib peategelase kokku Marjuga, lisaks esinevad raamatus kõrvaltegelastena sõbrad Arvi ja Raivo. Kõiki neid tegelasi mainitakse napilt, justkui möödaminnes, kuid ometi kuidagi sügavuti – sest neil kõigil ongi roll tegevuse käivitamisel ja käigus hoidmisel, et see lõpuks ikka mingi lõpplahenduseni jõuaks.

Aeg-ajalt saavad kõrvaltegelased ka sõna ning ka siis ütlevad nad justkui juhuslikke, kuid ometi tähenduslikke lauseid. Näiteks võrdleb Raivo vöötkaku silmi taevatähtedega ja leiab, et mingil tasandil pole enam vahet: «Mõlemaisse tasub vaadata.» (lk 100).

Tõsi ta on. Ja ka Jan Kausi raamatut tasub lugeda. Esiteks põhjusel, et autor on tõesti saavutanud vastandite ühtsuse – siin raamatus on olemas romaani panoraamsus, siin on liikumist ruumis, aga sellest enamgi vaimus. Raamatul on väga selge ja katartiline lõpplahendus, see ei jää ainult hõllanduslikuks ilutsemiseks, vaid jõuab kohta – nii otseses kui ülekantud tähenduses –, kus kergem hakkab nii lugejal kui ka peategelasel.

Ja samas on esindatud ka poeesia ja miniatuuri tugevad küljed – teksti tihe kergus. Üleliigset ei leia, tekst on vabastatud koormast, muudetud täpseks. Kuid täpseks mitte matemaatikaõpiku, vaid luule tähenduses. Tundeid ja nende varjundeid eristatakse hoolikalt ja sellega luuakse eriline ruum, mis tõstab «Kompassi» tegevuse justkui ajast välja, sest eks ole ju nii: mida rohkem mälestusi, mida rohkem impulsse, seda kiiremini aeg voolab, kuid seda pikema perioodina see mälestustes näib. Ja impulsse saab siit tõesti palju.

Teiseks tasub see raamat kindlasti kätte võtta ka sellepärast, et «Kompass» on ilus. Teksti ilu toetab kujunduse ilu. Lisaks Anu Ristmetsa maitsekale ja teose sisu õhulisust toetavale kujundusele aitavad atmosfääri luua ka Lumimari illustratsioonid.

Raamatu tagakaanel seisab, et «Kompass» on «autori esimene katse ühendada miniatuuri ja romaani väljenduslaade». Võib niisiis arvata, et see ei jää viimaseks. Ja tore oleks. Jan Kaus on leidnud midagi, mida pole kindlasti kerge teostada, kuid see tuleb tal igatahes hästi välja. Tulemus mõjub kergelt, lendlevalt.

***

Jan Kaus

«Kompass»

Hea Lugu, 2017

110 lk