Mõnes mõttes võib kõiki ERSO peadirigendi Neeme Järvi samme tõlgendada jonnakusena, nii tema kohalt lahkumist protesti märgiks mullu novembris kui ka nüüdset naasmist meie riikliku orkestri dirigendikepi külge.
Neeme Järvi ei jäta jonni
14. mai 2011, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesel juhul näitas Järvi meelsust – ta ei olnud rahul kultuurministeeriumi otsustega, eriti sellega, mis puudutas eelmise peadirektori Andres Siitani vallandamist.
Sügisese, juba kolmanda tagasitulekuga tõestab Järvi, et ei jäta jonni, ja võib ju öelda, et ta sai oma tahtmise: juhendada ERSOt, teha ERSOga midagi ära. Eelmisel sügisel olid Järvil orkestri maailma viimisega üüratud plaanid, loodame nende teostumist.
Teisest küljest, mis on maksimalismis imelikku või halba? Pigem on see loomulik, tihti ainuvõimalik vaimulaad. Kujutlege, et sõidate Tallinnast Tartusse. Kas te jätate auto paarkümmend kilomeetrit enne Tartut seisma, sest ei viitsi enam edasi sõita? Vaevalt. Ka Järvi teeb peatusi, aga sõidab üldiselt sihtpunkti välja.
Kõik, kes on Neeme Järvit kas või eemalt näinud, saavad aru, et härral on iseloomu. Kuna vingerdamine, keerutamine, häma ja ebakonkreetne silmavaade on meie elus tavalised, siis sellised müristajad nagu Järvi on vajalikud isikud, sest nad löövad õhu klaariks.
Vahel võivad Järvi ideed tunduda liigagi pompoossed, näivad kas utoopilisena või lausa suurushullusena. Ooperimaja mere äärde nagu Sydneys! – Kui mere äärde ei tule, ärgu üldse tulgu! Siis: Estoniale suurem tiib juurde! Võimsad välisturneed... Kõike suuremalt, kõike rohkem, selleni välja, et loomulikult tuleb tõsta ka orkestrantide palka, sest see on praegu Euroopa madalaim omalaadsete koosseisude seas.
Suured asjad või üldse muutused tunduvad sageli vastuvõetamatud sellepärast, et on harjumuspäratud. Harjumuspäratud on nad seetõttu, et hetkel nii ju ei ole. Kõik on aga mõtlemises kinni. Kui avaralt ei mõtle, siis midagi ei saavutagi.
Isegi kui Järvi oma unistuste vilju ei näe, on tema korduvalt avalikult välja käidud mõtetest vähemalt nii palju kasu, et järgmine kord, kui tuleb juttu ooperimajast mere ääres või uuest hiiglaslikust kontserdisaalist, ei tundu üldsusele ega võib-olla ka ametnikele need ideed enam võõrad.
Kahtlemata on Järvi idealist. «Kultuur on põhiline, mis meil on! Kõik muu, tühi-tähi, tuleb ja läheb, kultuur jääb!» põrutas ta sügisesel pressikonverentsil, oma teise tulemise eel. Vaevalt enamik pragmaatilisi eestlasi, tühja-tähjaga tegelejaid, selle avaldusega nõus on.
Järvi väljendab end jõuliselt, isegi radikaalselt. See tekitab teinekord vastuseisu. Aga kui Järvi öelnuks selle asemel «Kultuur on kah selline üpris tähtis nähtus, peaaegu sama oluline kui poliitika või majandus, noh, kindlasti ei ole kultuur ainus oluline eluvaldkond, kuid me ei tohiks siiski kultuuri päris ära ka unustada», kellele sellist jama vaja oleks? Siis ei jõuaks sõnum kultuuri tähtsusest üldse pärale.
Neeme Järvil on kõik olemas, kõik saavutatud. Ta võiks rahumeeli Ameerikas elada ja mitte muretseda Eesti asjade pärast. Ometi ta tuleb tagasi. Tere tulemast!