Juurikas. Aabrami ja Aaropi kole taplus

FOTO: Allan Hmelnitski

Teeme rahval tuju paremaks.

Üks hirmus häda ja õnnetus Maarjamaad on tabanud, nõnda et Aabram ja Aarop on isekeskis tülli pööranud. Seesinane lugu sündis tol kallil ajal, kui aastaring täitus ning inimesed rahumeeli kodudes istusivad televiisorite ees ja enestele ohtra joogi ja söögiga liiga tegid.

Kui Aabram (kes ameti poolest üks kuulus räppar on) iseeneses nõuks võttis ühte paika minna, mis Hollywoodiks kutsutakse, kus kisa ja lärmi saatel ringi karatakse. Ja sedasama tegi ka Aarop, et tema ühes oma venna ja teiste tuttavate meestega (kes kõik needsinased räpparid on, kes Kaananimaal Onani pattu teevad kiire rütmi saatel), et tema võttis oma venna Chrisi ja oma mänedžeri Pärtelpoja ja oma kotid ja pudulojused ja kogu varanduse, mis tema soetanud oli kange räppimisega, ja nemad teele läksivad samuti Hollywoodi poole teele. Ja nemad jõudsivad sinna!

Aga et selles paigas juba Aabram oli ühes edomlaste ja vilistide ja kaananlaste väega, siis muidugi hirmus tüli tõusis, kus needsinased räpparid üksteist koledate sõnadega valusasti haavasid ja teineteise ihu taguma hakkasid. Aga et nendel selle pärast kangeste valus hakkas ja seda kole oli vaadata, siis peagi Taevaisa halastas ja saatis sinnapaika Gaabrieli ja Metuusala ja Loti ja Kaini ja Aabeli ja ühe tubli politseiniku Jeeriko linnast, kes kõvaste pasunat puhus ja Aabrami ja Aaropi osavaste raudu pani, et nemad rabelemises omale veel rohkem liiga ei teeks. Ja sedasinast asja pani imeks kogu ümberkaudne rahvas, sest räpparite kaklus üks kole vaatepilt on, veel koledam kui räppimine!

Aga nii kõneles Aarop meestele: «Minu suust peab seesinane rahvas tõtt kuulma! Et mina selles loos täitsa süüta olen, et sääl Leti ääres säherdune jõledus sündis, et Aabram, kes üks paha mees on, mind hakkas hirmsaste provotseerima ja koledate sõnadega solvama, mulle selleläbi suurt valu tehes!»

«Ei ole minul selles asjas miskit süüd, olen sada protsenti vaga nagu sündmimata kitsetall või kohitsetud jäär!» vaidles vastu Aabram. «Siin õigus minule jääb, nii tõesti kui lumi on must!»

Tagasi üles