/nginx/o/2018/02/13/7574805t1h2bb3.jpg)
Helmi Mäelo on kirjutanud: «Marta Lepp on kõige rahutuhingelisem revolutsioonilaps eesti naiste peres.» Romantilise ja idealistliku tütarlapsena lasi ta end kaasa tõmmata 1905. aasta keerisest, istus korduvalt vanglas ja põgenes kangekaelselt Siberist asumiselt. Marta avaldas kirjutisi ja raamatuid Sophia Vardi nime all ja 20ndail aastail kujunes koos abikaasa Kustas Utustega taarausuliste eestvedajaks.
Tähtis polnud sisu, vaid see, et see oli keelatud
Marta Sophia Lepp sündis 12. novembril 1883 Vardi (Varbola) vallas Nissi kihelkonnas kooliõpetaja Priidik Lepa ja Maria Sassi perekonnas ning õppis Tallinnas saksakeelses alg- ja kõrgemas tütarlastekoolis. «Esimene salajane kaja põrandaalusest ilmast tungis minuni 1899. aastal. Kooliplikana kuulsin imelist lugu, kui Tallinnas vangistati üks vene gümnaasiumi tütarlaps,» on Marta meenutanud seda aega. Nii said tema romantilises hinges kangelaseks kõik sotsialistid.
Provokatiivse käitumisega alustas ta varakult: «See oli umbes aastal 1902. Meie, julgemad tütarlapsed, püüdsime Ansomardit jäljendada ja kõnelesime ka kauplustes eesti keelt. Meid mõõdeti üle õla, alandati, haavati, lasti oodata.» Mõnutundega istus ta Tallinna Teataja toimetuses, kust juba õhkus vabamat meelsust ja sehkendasid Eduard Vilde, Hans Pöögelmann, Mihkel Martna ja Konstantin Päts.
1902-1904. aastatel õppis Marta Peterburis Tšernjajevi pedagoogikakursustel, töötas guvernandi ja kodukooliõpetajana Moskvas ja Peterhofis. Seal tutvus ta töölisliikumisega. «Nad tahtsid ülekohtu maa peal olematuks teha, et kõik saaksid endale inimese õigused. Meid joovastas seesama Vene noorte idealism ja vabadusromantika.» Põrandaaluse elu saladused ja salatsemised olid põnevad. «Kui kätte sattus mõni lendleht, siis tähtis polnud selle sisu, vaid see, et see oli keelatud.»
«Vabaarmastuse» kevade kuulutaja
1904. aasta sügisel süüdistas Jaan Tõnisson Tartu Puškini gümnaasiumi tüdrukuid «vabaarmastuses» ja vene üliõpilastega läbikäimises sotsialistliku tegevuse kattevarju all. Nende kaitseks astus välja Uudiste toimetus ja ajakirjanduses puhkes sõnasõda.
Marta hakkas «pruunseelikute skandaali» ajal allkirju korjama. Oma rohkete tutvuste tõttu sai ta neid kokku 200 ümber ja saatis Uudiste toimetusse. Postimehe Tallinna kirjasaatjad leidsid selles ettekäände maha hõigata, et Marta Lepp «vabaarmastuse-kevade» Tallinnas välja on kuulutanud. Nii sai temast tallinlaste keelepeksu objekt. Martale osutati kui linna «tänavatüdrukule». Tema tegudest oskas iga habemeajajagi kõnelda pikantseid üksikasju. Kerge seda kõike kuulda polnud, kuid igal juhul tegi see kuulsus ta tuntuks igas ringkonnas ja nii sai tema populaarsus alguse. Konstantin Päts ja Mihkel Martna olid need, kes tõttasid Marta Lepa süütust kaitsma.
«Revolutsiooni kevadetüdruk»
Saabunud Peterburist 1905. aasta jaanuaris Tallinna, võttis Marta osa tööliste rongkäigust Lausmanni heinamaale, mis oli Peterburi verise pühapäeva järelkaja: «Käisin nendega eksalteerituna ühes. Mind veetles, kiskus see massi algjõud nagu möllav tuli.»
Ka kodulinnas hakkas Marta kõigepealt otsima põlevate silmadega põrandaaluseid mässajaid. «Neid» oli kolm – üks noor üliõpilane ja abielupaar. «Mulle pisteti täiskirjutatud leht pihku ja tehti ülesandeks see hektograafitindiga ümber kirjutada. See leht põles minu peos... Ma ei leppinud lihtsa ümberkirjutusega. Koondasin enda ümber väikese rühma linnakooli õpilasi, kes kirjutasid neid ümber. Korraldasin agitaatorite ringi, kutsusin sinna Peterburi üliõpilasi.» 1905. aasta kevadel tutvus ta Aleksander Kesküla, Otto Sterbecki, Eduard Oti, August Rei ja «Eesti Jeanne d’Arci» Alma Ostraga.
Professor Kaido Jaanson on avaldanud kahtlust, kas Marta mitte Aleksander Kesküla armuke polnud. See jääb muidugi saladuseks, aga et nad teineteist veetlesid ja pikemat aega koos tegutsesid, on tõsi. Väikesed koosolekud linnast väljas võsastikus Tallinna kevadiselt valgetel öödel pidevas kinnivõtmise hirmus suurendasid noore neiu elevust ja sealt leidis ta oma vabadusvõitluse luule ja romantika.
Kuni kesksuvel ühel hommikul Marta ukse pihta klopiti. Sisse sööstnud sandarmid ja pristav küll midagi ei leidnud, kuid neiu viidi siiski Toompea lossi vangikongi. Kui ta enne suurt midagi poliitikast polnud teadnud, siis kolmekuulise istumise järel omandas ta algteadmised vähemlaste ja enamlaste taktikast ja põhimõtetest, sai uduse ettekujutuse sotsialismist ja Marxi kapitalist.
Miiting Uuel turul
14. oktoobril levis vangide seas sõnum üldstreigist ja järgmise päeva õhtul avatigi kongiuksed. Väravate taga ootas tööliste saatkond ja viis nad Estoniasse. Seal tervitas vabastatuid Mihkel Martna. «Kätel kanti meid läbi saali. Kõik olid õnnelikud, olid head ja heledad.»
16. oktoobri verine tööliste miiting Uuel turul Estonia teatri taga jäi Martale eluks ajaks meelde: «Sõjaväe rühm nihkus lähemale ja pani viimaks püssid palgesse. Kostis kogupauk. Seesama kaaslane, kes rahustas rahvahulka, käskis rahvast maha heita. Hulk täitis silmapilk käsku. Terve turg oli täis lamajaid inimesi. Varsti kostsid oigamised. Ka mina tundsin tõuget rinda ja märg oli. Ütlesin oma kõrvallamajale Amalie Untile: «Ma olen vist haavatud.» «Ei või olla,» vastas ta. «Ega nad inimesi lase.» Oli kõigest kolm kogupauku. Aga mulle oli see igavik. Laskmine vaikis. Silmapilk oli turg tühi. Jäid maha ainult raskesti haavatud ja surnud. Mind talutati sealt kohutavast paigast eemale. Nuteti ja sajatati. Ma vist ise sajatasin kaasa.» Marta asetati raamile ja kanti Greiffenhageni haiglasse. Kaaslased nõudsid doktorilt tema julgeoleku kindlustamist. Eriti veenev selles osas oskas olla Aleksander Kesküla.
Marta Lepa kuulihaavadest kõneldi veel aastaid hiljem ja nende hulk tema ihus aina kasvas: eri legendide järgi oli neid kokku neljast paarikümneni. Järgmistel päevadel tahtsid kõik teda vaatama minna, ta puistati lilledega üle. Kuu aja jooksul, mil naine haiglas veetis, suutis ta oma sealolekuga arstidele ja õdedele põhjustada tõelist peavalu.
Lõpuks paranenud, läks ta otsekohe oma võitluskaaslaste juurde, kellel oli koosolemiseks mingisugune korter, mida nimetati kommuuniks. Oli kõnede pidamise aeg. Marta, kellele see vulgaarne kihutustöö ei sobinud, pidas paremaks käia ametiühingute asutamiskoosolekutel. Nii elati kaks kuud punases udus ja aina kõneldi.
Veel hiljemgi ei suutnud ta ära imestada, miks keegi neist ei reageerinud alanud kinnivõtmistele adekvaatselt, nagu paljud haritlased ja poliitikud, kes põgenesid õigeaegselt välismaale ja päästsid end vanglasse sattumisest. 15. detsembril 1905 arreteeriti Marta ühes Amalie Unti ja Alma Ostraga, peale nende veel neliteist meest ja viidi Toompeale – tuttavate vanglamüüride vahele.
Ainult trellide taga jätkati veel miitinguid, lauldi revolutsioonilisi laule ja unistati. Vangis oli rahulikum kui väljas, kus valitses terror. Siis otsustati kolm tütarlast ja neli meest tapiga kolmeks aastaks Siberisse saata. «Meid saadeti uhkelt nagu tsaarisuurusi. Meie küüdiks olid määratud tõllad. /…/ Tuhatnelja sõideti tolmupilves jaama.»
Puhkusel vanglas ja reisil Siberis
Teekond asumisele viis läbi Peterburi keskvangla ja Moskva Butõrka. Neile oli lubatud kõik – revolutsioonilised laulud, kõned, kirjavahetused, punased lipud, vaba liikumine kambrite vahel. Vahid olid ainult selleks, et vangid ei pääseks väravast tänavale. Nädala pärast algas tapireis läbi Uurali mäestiku Tjumeni. Seal paigutati nad ükspäev lotjadele ja peale hakkas imeilus teekond mööda Irtõši jõge läbi kevadise Siberi taiga Tobolskisse. Marta nautis oma asumisele saatmist. Tema ümber olid mõttekaaslased, puudus tagaaetava pidev närvipinge. Oli aega välja magada, erutavatel teemadel vestelda ja end harida. Argimured jäid riigi kanda.
Marta sattus väikese rühmaga rohelisse külla nimega Kokui. Kohalike pilkudest võis esialgu välja lugeda vaid umbusaldust, sest poliitilisi polnud seal varem keegi näinud. Kaunite seedrimetsade keskel oli ilus elada. Sügisepoole tõstsid nad ühel heal päeval oma asjad lootsikusse ja sõitsid mööda Irtõšši allavoolu. Ainsast valvurist polnud kinnipidajat. Tobolskis värvis Marta oma juuksed mustaks ja sõitis esimeses klass vagunis Tjumenisse, sealt võõra passiga Moskvasse ja edasi Peterburi.
Armastatud põrandaalune parteitöö
Sotsiaaldemokraadid kogunesid Peterburis tehnoloogia istituudi söögisaalis. Seal oli ka palju Tallinna ja Tartu tegelasi: Alma Ani ja Amalie Unt, Aleksander Kesküla, Otto Sterbeck, Peeter Speek, Villem Maasik. Siiski oli õhus ajaga toimunud muutusi. Endised seltsimehed näisid nüüd kuidagi närviliste ja fanaatilistena.
Marta määrati Kroonlinna virgutama eesti töölisi. Seal töötasid juba sõdurite pöörajana Ida Põder ja Gustav Kirschbaum, hüüdnimega Junkur. Viimane teenis vabatahtlikuna Kroonlinna garnisonis insener-konstruktorina. Junkur oli hea konspiraator ja organiseerija. Sattunud vangi, ei leidunud ühtki äraandjat madrust ja sõdurit, kes oleks tema vastu tunnistanud, ning ta pääses täiesti puhtalt.
Aleksander Kesküla kutsel sõitis Marta seejärel koos Sternbeckiga Tartusse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Põhja-Liivimaa organisatsiooni moodustama. Tartus tundus veel olevat idealismi. Parajasti oli just avatud Vanemuise uus maja ja linnas kõneldi omakeelse kooli asutamisest. Nemad aga agiteerisid nii teatri kui eestikeelse kooli vastu. Rahvusliku iseolemise pooldamist peeti sotsialistile häbistavaks.
1906. aasta sügisel otsustas Kesküla Marta saata Sindi kalevivabrikusse ja Waldhofi puupapivabrikusse töölisi üles kihutama. Pärnus oli kohalikuks partei usaldusisikuks Jüri Vilms, kellega Marta sugugi ei sobinud, kuna see ei suutnud võtta naist kui võrdset seltsimeest. Töölised seevastu allusid tema agitatsioonile paremini kui Vilmsi omale. Kui sandarmid Marta pea eest sada kuldrubla välja panid, otsustas Kesküla tema asemele saata Helsingist Amalie Undi.
Vaevalt Tartusse tagasi jõudnud, haigestus Marta kaheks kuuks soetõppe. Rostovtsevi linnahaigemajas turgutati ta tervis jälle üles. Paraku oli tema Marie Laurini-identiteet paljastumas. Nii tuli 1907. aasta kevadel pageda tagasi Peterburi.
Luhtus katse hakata «kodanlist elu» elama
Nüüdseks oli Martal saanud küllalt põrandaaluse elu romantikast. Teda ei huvitanud üldse vabaabielude ja sooküsimus, mille üle seltsimehed arutlesid. Koos Alma Ostraga jagasid nad teineteisega vähest toitu ja raha, mida oli. Vahel said nad mõne tunni anda, vahel said juhuslikku tööd. 1907. aasta sügisel astus Marta kõrgemaile kommertskursustele.
Suveks jäi neiu M. Murteni büroosse taskuraha teenima. Temast oleks võinud saada kontoripreili, kui mitte ühel heinakuu ööl poleks tulnud kinnivõtjad. Martat süüdistati valenime all elamises, kuulumises sotsiaaldemokraatlikku parteisse ja saadeti Riia vanglasse, kuhu olid kokku kogutud need, keda süüdistati Lõuna-Liivi organisatsiooni kuulumises. Aleksander Kesküla nende hulgas polnud – too oli Moskva kaudu välismaale põgenenud.
Aasta vanglas möödus üksluiselt vaheldumisi ülekuulamistega. Kui süüdistusmaterjal oli koos, vabastati Marta ajutiselt kuni otsuse tegemiseni 1000rublase kautsjoni vastu. Kohtu-uurija andis talle kaasa isaliku õpetuse, et mingu mehele ja hakaku normaalset elu elama, kadugu koos oma tagatisega.
1910. aasta algul saabus Marta Tallinnasse ja tegi tõepoolest kannapöörde Sophia Vardi nime all hakkas ta kirjutama ilukirjandust. Ta tutvus uue põlvkonna sotsiaaldemokraatidega, kes haigutust varjates kuulasid tema pajatusi vanglaelust ja kes tundusid teda võõristavat. Siin liikus ringi ka noor ohvitser Gustav Kirschbaum, tuttav juba Kroonlinna päevilt.
Kuid kätte jõudis päev, mil ilmus pristav ja teatas, et Martal tuleb uuesti Siberisse asumisele sõita. Algas teekond läbi tuttavate vanglate tapiga ida poole. Nüüd oli see erinev eelmisest. Keegi ei laulnud enam revolutsioonilisi laule ja keegi ei agiteerinud. Jõudnud maikuuks rongiga Omskisse, ei pandud vange enam lotjadele, vaid ette tuli võtta 340 versta pikkune jalgsitee. Lõpuks jõudis küüditatu oma sihtkohta Taara linna.
Seal võttis kaasmaalasest abielupaar Marta enda katuse alla. Poliitilisi elas linnas saja isiku ümber – nii asumaalasi kui maapagulasi. Kuu aega nautis Marta Siberi kaunist suve ja ootas vanematelt rahasaadetist. Siis hankis ta endale suvitama sõitnud Peterburi üliõpilase käest valepassi ja lasi end tarantassiga linnast välja sõidutada lähimasse jõesadamasse. Riietunud taluneiuks, sõitis Marta laevaga Omskisse ja sealt edasi rongiga Peterburi. Leides, et vabadus on rohkem väärt kui 1000 rubla, reisis naine edasi Soome.
Marta Kirschbaum ja Sophia Vardi
Aastatel 1911-1916 töötas Marta guvernandi ja koduõpetajana peamiselt Soomes. 1. juunil 1913 abiellus ta sõjaväelase Gustav Kirschbaumiga. Mees õppis Peterburis inseneriväe lipnikukoolis ja lõpetas selle 1915. aastal. Marta käis pedagoogilistel kursustel ja pühendas end rohkem kirjandusele, käsitledes naisõigusluse küsimusi. Uue nime all tal enam sissekukkumist väga karta polnud ja ega teda väga otsitudki.
14. märtsil 1917 puhkesid Tallinnas rahutused. Kopli piirkonna sõjatehastest alanud töölisstreikidega liitusid sadama ehitamisel asunud laevade madrused ja kõik see kasvas üle suuremaks mässuks. Kõigepealt suunduti Paksu Margareeta juurde. Et vanglaülem ei avanud väravaid, murti need maha ja tungiti sisse. Vabastati kõik vangid.
Selle sündmuse käigus meenus rahvale jälle revolutsiooni legendaarne naine Marta Lepp. Artur Adson on kirjutanud: Paksu Margareeta ees trügis hulk inimesi. Kostsid kangilöögid paemüüri pihta: püüti päästa vangla keldrikongist Marta Leppa, meie kuulsat esimest naisrevolutsionääri.» Madrused andsid müürile pihta, kuid sajandeid vana lubi ja sellega liidetud paas osutusid liiga tugevaks. «Margareetale pandi tuli alla ja põletati ta seestpoolt tühjaks.» Marta Lepale tegi sellest kuuldasaamine omamoodi nalja. Ta oli just Tallinna jõudnud ja käis seda pilti vaatamas. «Rahvas vaatas ja ootas ja oli palju «oma silmadega nägijaid», kes teadsid jutustada üksikasjaliselt tema ilmumisest müüride alt; kuid kõigi jutustajate nägemised ei olnud ühesugused.» Marta jättis neile nende illusioonid, sest «muidu oleks olnud röövitud nende revolutsiooni romantika».
Naine ilmus avalikkuse ette mõni päev hiljem. 18. märtsi Tallinna Teataja kirjutas: «Eila õhtune koosolek pritsimajas lükkas senivalitseva arvamise ümber, et naiste suuremat hulka ainult kodu ja kirik huvitab. Selgus, et ka neid võimalik on liikuma panna, mil selleks vabamad olud võimalust annavad ja kohane jõud liikumapanekuks leidunud. Nüüd on niisugune jõud leitud, ja olud ei takista naisliikumise avaldusi. See jõud on Marta Lepp. Nüüd on tal kõik õigused amnestia põhjal jälle tagasi antud ja ta võib vabalt tegevust jatkata.» Marta jätkaski aktiivse naisseltsi tegelasena, võttes osa ka esimesest ülemaalisest naiste kongressist 27.-28. mail Tartus, kus nõuti naistele suuremat poliitilist osalust, meestega võrdset palka jm.
Nähes, kui aktiivselt agiteeris Jaan Anvelt oma enamlastega, leidis Marta, et viimane aeg on teha midagi sellele vastukaaluks. Ta hakkas energiliselt otsima oma kaasseltsilisi revolutsiooni päevilt, et moodustada Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei. Selleks ajaks oli ta veendumusele jõudnud, et vene bolševikele allumine ei too midagi head. Seltskond, keda Martal õnnestus kokku saada, polnud algul sugugi üksmeelne: Mihkel Martna, Aleksander Oinas, Karl Ast, Karl Luts, August Rei, Villem Maasik jt. Kulus mitmeid koosolekuid, enne kui rühmast hakkas moodustuma midagi erakonna taolist. Äge ja tuline vaidlus käis «Eesti» nime ümber: kuidas olla «Eesti» ja sealjuures internatsionaalne. Lõplikult jõuti nimes selgusele alles oktoobriks. Martast sai partei Tallinna osakonna kirjatoimetaja.
Kevadel olid pagulusest tagasi pöördunud ka paljud kirjanikud. Õhus hõljus mitmeid sütitavaid ideid. Mait Metsanurk viskas õhku «kirjandusliku parlamendi» idee. Paraku sellest asja ei saanud. Küll aga sündis Siuru rühmitus. Marta otseselt siurulaseks ei hakanud, aga nende ettevõtmistes lõi kaasa küll. Nii võttis ta osa nende korraldatud loteriist, kus «…võitudeks olid haruldused: Erna Villmeri randez-vous´st ja Marta Lepa patsist kuni pudeli konjaki ja 10 naela suhkruni, vahepeal mõni koduloom, üks ja teine originaalmaaling ning Gailit ja Visnapuu «üheks tunniks käsutusse» jm».
Gustav Kirschbaum osales 1918. aasta lõpul aktiivselt Kaitseliidu organiseerimisel ja sõdis vabadussõja päevil Tallinna kaitsepataljonis lõunarindel. Hiljem tegutses ta iseseisva riigi armee ülesehitamises kuni omandas majori auastme.
Pärast vabadussõda asus Marta Kirschbaum tööle õpetajana. 1921. aastal viidi Põhja-Eesti põllutöökeskkool, kus naine eesti keele õpetaja ja raamatukogu juhatajana töötas, Tallinnast Jänedale. Pärast 1924. aastat jätkas Marta õpetajaameti pidamist Tallinnas. Neil aastail ta kirjutas agaralt. Kõigepealt valmis kolmeosaline mälestusteraamat 1905. aasta sündmustest. Seejärel rida jutustusi ja draamateoseid. Kirjanduslikult parimaks peetakse 1926. aastal valminud romaani «Haabvere».
Taara avita!
Veel enne vabadussõda oli Gustav Krischbaum välja töötanud oma ideoloogia, mille aluseks oli rahvus kui inimkonna loomulik algüksus. Iseseisev rahvus pidi olema vaba ka võõra kultuuri mõjude alt, seega ka võõra usu alt. Nii tekkis tal koos Martaga mõte üles ehitada uue vabariigi jaoks ka uus usk. Kõigepealt võeti enestele uued nimed: Gustavist sai Kustas Utuste ja Martast sai Maarda Utuste.
8. mail 1925 kogunes Utustete korteris Tallinnas rühm mõttekaaslasi, kes hakkasid end nimetama taaralasteks (on välja käidud mõte, justkui oleks Marta selle nimetuse tuletanud selle linna järgi, kus ta Siberis asumisel viibinud – Taara). Koosolekust võttis osa üheksa inimest, juhtidena Kustas Utuste ja Konrad Rotschild.
Liikumine oli alanud kinniste ringidena ja selle idee autoriks peeti ajaloohuvidega meedikut Juhan Luigat, kes püüdis idealistlikult ühendada XIII sajandi eestlust XX sajandi rahvuslikkusega. Teiseks taarausu propageerijaks oli vanavarakoguja ja minevikku idealiseeriv ajaloolane Aleksander Põrk. Liikumise tegelikeks ideoloogideks kujunesid aga Kustas ja Maarda. Esimesed teated uuest usust andsid ainet karikaturistidele ja följetonistidele.
Martast sai taaralaste ebaregulaarselt ilmunud ajakirja Hiis toimetaja ja väljaandja. Selle esimene number ilmus 1930. aastal ja kokku jõudis ilmuda neli numbrit. Taarausu põhimõtted, eesmärgid ning kombestik leidis ajakirjas põhjalikku tutvustamist. Marta ülesandeks oli ka tseremooniate ehk taigade väljatöötamine, muistendi- ja deklamatsioonitekstide koostamine ja ürituste stsenaariumite paikapanemine.
Kuna võimud taarausulisi just ei soosinud, siis võttis põhikirja kinnitamine aastaid aega. Alles 1931. aasta suvel saadi lõpuks vajalikud allkirjad. Ühing Hiie ametlik asutamiskoosolek peeti Tallinnas 25. mail 1932. Valiti juhatus – Tarkade Koda, mis koosnes askodest, kes olid eluaegsed.
1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis 171 taaralast, neist 116 meest ja 55 naist. Järk-järgult liikmete arv suurenes. Oli eeldusi taaralaste arvu edasiseks kasvuks, sest maanoorte organisatsioon Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus (ÜENÜ) oli mõnel määral taaralaste mõju all. Ent esimeste taaralaste seas leidus ka palju kultuuritegelasi – kirjanikke, teatritegelasi, heliloojaid. Neil oli oma mõju ka 1930. aastatel viljeldud rahvuslikult idealiseeritud kirjandusele muinasajast. Hiie isetegevuslased esitasid korduvalt Maarda Utuste kahte näidendit «Kummituste õhtu» ja «Kosjamäng». Samasse ritta kuulus ka Artur Lemba ooper «Kunileid», mille Maarda varustas libretoga.
Taaralased võtsid kasutusele oma ajaarvamise, aega hakati mõõtma Eesti Vabariigi väljakuulutamisest peale. Ka kuud said uued nimetused. Suur osatähtsus oli kommetel ja sündmuste tähistamisel. Taaralaste tähtpäevadest oli esikohal Jüriöö ülestõusu tähistamine, mille esimene mälestuspidu peeti Estonias 1928. Regulaarsed olid rahvatantsude ja mängude õhtud, kus õhutati sööma rahvustoite ja kandma rahvarõivaid. Maarda Utuste eelistas nn rahvusrõivast, mille valmistamisel kasutati ajakohasemat materjali ja arvestati moevoolusid.
Kaelas kanti hõbedast tõletit (medaljoni), mille esiküljel oli kullast leegi kujutis. Tõlet pidi ühendama taaralast Hiie ja kodumaaga, kus ta ka viibiks. Samuti pidi see kaitsma selle omanikku kurja, õnnetuste ja haiguste eest. Taaralaste pühad kohad olid hiied, kus põletati urituld maakivist urikivil. Esimesed taarausuliste kommete järgi peetud pulmad leidsid aset 1928 Sõjamäe hiie uritule juures, kus peigmeheks oli üks liikumise algatajaid Aleksander Põrk. Sõjamäe hiie rajamine kujuneski üheks taaralaste suuremaks ettevõtmiseks, mille tarvis korraldati mitu puude ühisistutamist. Sõjamäe hiis pidi valmima 1943. aastaks Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevaks.
Taaralaste viimaseks suuremaks kokkutulekuks jäi Maarda Lepp-Utuste matmine taarausu kommete kohaselt Sangaste kalmistule 14. novembril 1940. Põlesid küünlad, urikivil süüdati tuli. Lahkunu nägu kaeti siidist igavikulinikuga, kuhu oli tikitud tõleti kujutis. Saatemuusika hulgas olid ka kandlehelid. Sisuliselt oli matus ilmalik ja karge.
Kustas Utuste vangistati Valgamaal Sangaste vallas Utuste talus 1941. aasta kevadel nõukogude võimu poolt ja suri vangilaagris. Poeg Reljo, kes oli sündinud 1923. aastal, võitles soomepoiste ridades ja suri Göteborgis 1966.
Kasutatud: