Vene absurdi veenev realism

«Sellest ja liblikatest» Foto: Raamat

Mõnest raamatust on sel põhjusel raske kirjutada, et esimese hooga on tunne – kõik on juba ära öeldud. Kindlasti hoolitses juba Dmitri Lipskerovi «Sellest ja liblikatest» tagakaanetekst selle eest, et raamat Eestis rõõmuhõisete saatel vastu võeti: «Ilus, kuulus ja rikas 50. aastates arhitekt Arseni Iratov teeb ühel hommikul ärgates hirmsa avastuse: tema meheau on haihtunud. Kadunud kallisvara ilmub aga välja viletsas Vene külakeses 13-aastase Aliska ja tema joodikust vanaema juures, kasvab ja kosub ning sirgub imekauniks noormeheks.»

Jah, väga ligitõmbav. Ja miks ei peakski olema? Lipskerov, Venemaal tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik ja teatritekstide autor tuli, nägi ja võitis. Tema esimene eesti keelde tõlgitud raamat on seejuures võib-olla ise oma edu ohver. Kellele ei meeldiks tekst, mis räägib sellest, kuidas mees hommikul ärgates märkab, et tal on kadunud see miski, mis teeb temast mehe? Naljakas ju. Aga tobe ka.